Puugioht
Peavalu, kõrge palavik, püsiv puue – need on vaid mõned puugihammustuse võimalikest tagajärgedest. Hoolimata sellest, et puuk on väike ja tema hammustus valutu, pole see kaugeltki kahjutu.
Puugid ise haigusi ei põe, kuid nad kannavad ja levitavad viiruseid ning baktereid, võimaldades neil oma organismis säilida ja paljuneda. Enamik puukidega ülekantavaid haigustekitajaid pärineb loomadelt – kui puuk imeb nakatunud looma verd, võib ta viirused ja bakterid edasi kanda ka järgmisele peremeesorganismile.
Kuigi mitte kõik puugid pole haigustekitajate kandjad ja haigestumise risk ühest hammustusest on üldiselt väike, esineb Eestis puukidega levivaid haigusi siiski sageli. Lisaks haigustekitajatele võib puugihammustus põhjustada ka allergilisi reaktsioone, sealhulgas haruldasemat punase liha allergiat (nn. alfa-gal sündroom).
Eestis kuulub registreerimisele kolm puukidega levivat nakkushaigust: puukentsefaliit, puukborrelioos ehk Lyme’i tõbi ning erlihhioos. Inimesele võivad nende nakkuste tekitajaid üle kanda mõlemad Eestis levinud puugiliigid: võsapuuk ja laanepuuk.
Kas konkreetne puuk on nakkuse kandja või mitte, seda pole väliste tunnuste järgi võimalik kindlaks teha. Seetõttu on mõistlikum vältida kõiki puuke.
Puukidega levivad haigused kanduvad edasi puugihammustuse kaudu. Nakatunud puugi süljenäärmetes ja teistes organites sisalduvad patogeensed viirused, bakterid jm. erituvad puugi süljega hammustuse ajal peremehe verre. Puuk kasutab sülge, et kinnituda looma või inimese nahale ning kogu imemisprotsessi jooksul satub sülg vereringesse.
Mida kauem puuk kehal kinnitununa püsib, seda rohkem haigustekitajaid võib ta edasi anda. Seetõttu on puugihammustusega seotud haiguste ennetamiseks ja haigestumise riski vähendamiseks oluline eemaldada puuk võimalikult kiiresti.
Puugi vastsed ja nümfid on haigusetekitajate olemasolul sama ohtlikud kui täiskasvanud puugid.
Tavakeeles mõistetakse „puugihaiguste“ all puukidega levivaid nakkushaigusi. Eestis esineb mitmeid puukide kaudu edasikanduvaid haigusi, mida põhjustavad erinevad viirused, bakterid ja parasiidid.
Loe lähemalt haigustest, mille tekitajad on tuvastatud Eesti puukides:
- puukborrelioos ehk Lyme´i tõbi
- puukentsefaliit
- inimese granulotsütaarne anaplasmoos
- inimese monotsütaarne erlihhioos
- babesioos
Puugihaiguste ennetamine
Kuna Eesti on puukentsefaliidi leviku endeemiline piirkond ja haiguse vastu puudub spetsiifiline ravi, soovitab Terviseamet kindlasti vaktsineerida puukentsefaliidi vastu (loe täpsemalt Vaktsineerimine puukentsefaliidi vastu).
Kõiki teisi puugihaigusi saab ennetada puugihammustuse vältimisega (loe täpsemalt Kuidas end kaitsta?). Viirushaigused kanduvad edasi väga kiiresti, kuid bakteriaalsete nakkuste, nagu puukborrelioos, ülekandeks peab puuk olema nahale kinnitunud vähemalt 8 tundi. Seetõttu on iga tund oluline – mida kiiremini puuk eemaldatakse, seda väiksem on nakkuse leviku risk.
Puuke leidub looduses kõikjal, mistõttu pole ettevaatus kunagi liiast. Kontrolli end alati pärast looduses viibimist – nii saad olla kindel, et puuke ei ole.
Puugihammustuse vältimiseks tuleb silmas pidada kolme aspekti.
1) Riietus – esmaseks tõrjemeetmeks on mehaaniline kaitse ehk keha katmine sobiva riietusega. Vali looduses liikumiseks sobiv, võimalikult kinnine riietus – võimalusel heledast liibuvast kangast, pikemate säärte ja varrukatega. Jalanõud peaksid olema kõrgema sääreosaga. Pista püksisääred sokkide sisse, kanna salli ja peakatet. Heledatelt riietelt on puuke lihtsam märgata.
2) Koht – võimalusel väldi kõrgema taimestikuga kohti nagu põõsastikud, metsa- ja põlluäärsed kõrgemate taimedega alad, niitmata muru jms.
3) Vaatlus – pärast looduses käimist vaata end ja kaaslased hoolikalt üle. Kui oled viibinud nn puugikohtades, mine kindlasti duši alla ja kammi juuksed. Kuna puuk liigub nahal üsna märkamatult, kontrolli end pärast seda veel kord üle. Kui märkad endal ronivat puuki, eemalda ta riietelt või kehalt.
Tõrjevahendid
Loodusesse minnes pakuvad lühiajalist kaitset (kuni 4 tundi) putukatõrjevahendid. Tõrjevahendi puhul on oluline jälgida, et tootel oleks Terviseameti väljastatud registreerimistunnistuse või loa number.
- Lastele mõeldud tooted ei pruugi sama efektiivselt toimida täiskasvanutel.
- Inimestele mõeldud vahendid ei sobi loomadele ja lemmikloomadele mõeldud kaitsevahendeid ei tohi kasutada inimestel.
- Osa vahendeid tohib kasutada ainult riietel ega ei tohi kanda nahale.
- Looduslikel ainetel, näiteks kookosõlil, lavendli, eukalüpti ja bergamoti eeterlikel õlidel ja nende segudel võib samuti olla puuke tõrjuv mõju. Puhtal kujul looduslikud eeterlikud õlid võivad põhjustada ülitundlikkust, seega peab ka nende ainete puhul järgima kasutusjuhendit ja ettevaatusmeetmeid.
Iga kaitsevahendi kasutamisel peab hoolikalt lugema kasutusjuhendit ning järgima ettevaatusnõudeid.
Oma aia või talu kaitse
Kuna puugid eelistavad niiskeid, varjulisi ning rikkaliku ja kõrgema taimestikuga alasid, kus liiguvad ka puukide toitumiseks sobivad loomad, siis oma aiast või taluhoovist puukide eemal hoidmiseks tuleb järgida lihtsaid reegleid:
- niida regulaarselt muru;
- hoia ka varjatud ja kaugemad aiaosad puhtana, väldi mahalangenud lehtede ja niidetud muru kuhjamist;
- püüa vältida või vähendada näriliste juurdepääsu oma aiale, sest närilised võivad olla nii haiguse tekitajad kui ka oluline toiduallikas puukidele;
- tea, et Euroopa Liidus on maastikul või murul kasutatavad keemilised puugitõrjevahendid (insektitsiidid) keelatud.
Suurem oht puukidelt haigusetekitajate saamiseks on inimestel, kelle igapäevane töö või eluviis nõuab sagedast looduses viibimist.
Riskirühma kuuluvad metsanduse ja põllumajanduse töötajad, kes puutuvad igapäevaselt kokku tiheda taimestiku ja puukide looduslike elupaikadega.
Ohustatud on ka aktiivse eluviisiga inimesed, näiteks matkajad, seene- ja marjakorjajad ning jalgratturid, kes viibivad pikemat aega metsades ja rohumaadel. Suurem risk on ka lastel ja lemmikloomaomanikel. Lapsed mängivad tihti haljasaladel, kus puukide arvukus võib olla kõrge, ning lemmikloomad võivad tuua puuke oma karvkattega koju.
Kuigi linnapiirkondades elavatel inimestel on risk väiksem, aitab soojenev kliima ja rohealade laienemine kaasa puukide levikule ka linnakeskkonnas.
Eestis eelistavad puugid elupaigana rikkaliku lehekõduga, varjulisi ja piisavalt niiskeid alasid, eelkõige kõrge rohuga kohti. Puuke võib enim leida sega- ja salumetsadest, laanemetsadest ja võsadest.
Arvukamalt on puuke seal, kus liigub rohkem potentsiaalseid ohvreid (peremeesloomi), näiteks loomaradade läheduses. Samuti karja- ja heinamaadel ning põlluäärtes ja metsaservades. Ka talude või suuremate aedade piirkonnad ning metsapargid võivad puukidele väga sobilikuks elukohaks olla.
Puuke on leitud ka linnaparkidest ja väiksematelt haljasaladelt. Vähem on neid rabades ja soodes ning kuivades nõmmemetsades.
Aktiivsel perioodil, kui puuk saaki otsib, ronib ta maapinnast umbes 10–70 cm kõrgusele, mõne pikema rohukõrre vms otsa. Kõrgemale – näiteks põõsaste või puude otsa – puugid ei roni, mistõttu ei tasu karta, et nad end kusagilt pähe kukutaksid.
Pärast aktiivset perioodi otsib puuk talvitumiseks mõne varjulise koha, sageli lehekõdu sees.
Puugihammustus
Puuk hammustab nii, et seda pole üldse tunda. Nõnda võib ta märkamatult ja rahulikult toimetada oma peremeesloomal tükk aega. Mida kauem puuk on kehasse kinnitunud, seda suurem oht on nakatuda. Oluline on puuk eemaldada kehalt kiiresti ja õigesti.
Puugid otsivad inimese kehal pehmeid ja sooje kohti, kus nahk on õrnem ja hea verevarustusega ning kus nad saavad jääda oma ohvrile kauem märkamatuks. Puuk võib kinnituda kehal peaaegu igale poole, kuid nende lemmikkohad on enamasti:
- põlveõndlad
- kõrvatagused
- kael (eriti lastel)
- kubemepiirkond
- tuharad
- õlavööde
- küünarvarre sisemine pool
- kõhupiirkond
Kui puuk on end korralikult nahal kinnitanud, siis ei eemaldu ta ka juhusliku kraapimise või hõõrumisega.
Puugihammustust ei ole tunda, sest puuk „süstib” ohvrile oma süljega valuvaigistavat ainet.
Puugil on üsna hästi arenenud hammustusorgan. Kui puuk on oma ohvril ehk peremeesloomal leidnud vereimemiseks sobiva koha, lõikab ta lõugkobijatega (nn. puugi hambad ehk chelicerae) nahka avause. Tekkinud avausse torkab puuk oma peaosa pikenduseks oleva kinnitusjätke ehk hüpostoomi. Sellega ankurdab ta end kindlalt ohvri naha külge ning asub verd imema.
Puugi sülg sisaldab:
- liimainet (nn tsementi), mis aitab puugil kinnituda ja nahal püsida,
- aineid, mis takistavad vere hüübimist,
- valuvaigistavaid ja immuunsust pärssivaid aineid.
Kuna hammustus ei sügele ega põhjusta ärritust, võib puuk jääda kehal märkamatuks.
Puugi leidmisel tuleb ta võimalikult kiiresti nahalt eemaldada. Mida varem puuk eemaldada, seda parem. Kui puuk on nakatunud, siis on ka paar tundi olulised.
Kuidas puuk õigesti eemaldada?
- Kõige tähtsam on eemaldada puuk nii kiiresti kui võimalik – sellega vähendad puuginakkuse saamise riski.
- Ära pigista puugi tagakeha – see võib puugi keha purustada ja kui ta on nakkuskandja, võib nakkus mikrohaavade kaudu inimesele edasi kanduda.
- Ära määri puugile alkoholi, bensiini, küünelakieemaldajat, õli, rasvu ega seepi.
- Kasuta puugi eemaldamiseks peenikeste otstega pintsette või tange, apteegis müüdavaid spetsiaalseid puugi eemaldamise vahendeid või pikemat niiti.
- Haara puugikehast kinni võimalikult naha lähedalt, vältides ühtlasi puugi pigistamist.
- Eemalda puuk aeglaselt, kas tõmmates või pöörates. Pea meeles, et puugi keha ei tohi seejuures suruda.
-
Pinsettidega eemaldamine
Kasuta kaarjate ja peente otstega pintsette, et vältida puugi tagakeha kokkusurumist.
-
Puugieemaldajad
Apteekides on saadaval spetsiaalsed eemaldusvahendid – järgi kindlasti tootja juhiseid.
-
Niidiga eemaldamine
Kui pintsette ega muid puugieemaldajaid pole käepärast, võib puugi eemaldamiseks kasutada ka niiti.
Puugi eemaldamise käigus võib juhtuda, et mingi osa puugist jääb naha sisse.
Sellisel juhul on tavaliselt tegemist puugi peaosa ja nõelamisseadme osaga. Mõne aja pärast lükkab keha selle võõrkeha ise välja, sarnaselt väikese pinnuga. Sellega võib kaasneda hammustuskoha punetus ja väike mädapaise, mis annab märku, et organismi immuunrakud tegutsevad usinasti võõrkeha eemaldamisega.
Seega ei kujuta nn „puugi pea” endast tõsist terviseohtu.
Pärast puugihammustust:
- ära hõõru, pigista ega ime hammustuskohta,
- pese hammustuskoht vee ja seebiga või desinfitseeri sobiva vahendiga.
Eemaldatud puuk tuleb hävitada, pidades silmas enda ja kaaslaste ohutust. Surnud puugi võib visata WC-potti, lõkkesse või prügikasti.
Kui sa ei ole kindel, kas puuk on elus või surnud, tuleb puuk enne äraviskamist kindlalt kinni pakkida (nt paberümbrikku), et vältida ta põgenemist.
Puugi leidmise või -hammustuse korral ei ole tarvis arstilt abi küsida – naha peal liikuv puuk ei ole ohtlik, selle võib lihtsalt ära visata. Ka nahalt puugi eemaldamisega saab ise või kaaslase abi ning käepäraste vahenditega hakkama.
Arsti poole võiks pöörduda, kui pärast puugihammustust ilmnevad järgmised sümptomid:
- halvenenud enesetunne või nõrkus,
- valgustundlikkus ja/või palavik,
- pea-, selja -või lihasevalu,
- hammustuskoht on punetav, paistes ja/või on tekkinud laienev punetav laik,
- ilmnevad muud tervisehäired.
NB! Pärast puugihammustust võib nakkuse sümptomite avaldumiseni kuluda rohkem kui kolm nädalat.
Vaktsineeri end puukentsefaliidi vastu!
Hoolimata sellest, et puuk on väike ja tema hammustus valutu, pole see kaugeltki kahjutu. Puugid kannavad erinevaid haigustekitajaid, mis võivad inimesele ohtlikud olla.
Puukentsefaliit on puukidega leviv viirushaigus, mis võib põhjustada tõsiseid kesknärvisüsteemi kahjustusi ja rasketel juhtudel lõppeda surmaga. Kuna haiguse vastu puudub spetsiifiline ravi, on vaktsineerimine ainus tõhus kaitse.
Viimastel aastatel on haigestumine Eestis kasvanud ning puugid levivad üha enam ka linnakeskkonnas, mistõttu on ohustatud kõik õues liikujad. Vaktsineerimine koosneb kolmest süstist ning soovitatav on alustada vaktsiinikuuri varakevadel, et tagada kaitse puugihooaja alguseks.
Puukentsefaliit on puukidega leviv viiruslik nakkushaigus, mis võib kulgeda raskelt ja haarata kesknärvisüsteemi, põhjustades tüsistusi, näiteks tasakaalu- ja koordinatsioonihäireid ning jäsemete halvatust. Harvadel juhtudel võib haigus lõppeda surmaga.
Puukentsefaliidi eest saab end kaitsta üksnes vaktsineerimisega, sest ravimit entsefaliidi vastu ei ole.
Viimased uuringud näitavad, et puugid levivad edukalt ka linnades, mistõttu ei ole ohus ainult need, kes viibivad palju looduses, vaid kõik õues liikujad. Samuti tuleks end puukentsefaliidi vastu vaktsineerida lemmiklooma omanikel, sest puuk, mis kinnitub looma külge, võib õuest tuppa sattuda ja sealt inimesele edasi liikuda.
Eriti võivad ohustatud olla näiteks:
- metsanduse, põllumajanduse ja bioloogia üliõpilased, kelle õppetöö kohustuslikuks osaks on viibimine välitingimustes;
- metsatöölised, välitingimustes viibivad kaitseväelased, piirivalvurid, jahimehed.
Vaktsineerimise põhikuur koosneb kolmest doosist. Kaks esimest tehakse 1–3-kuulise vaheajaga, kolmas kuni aasta hiljem. Pärast kahte doosi on immuunsus hea, kuid kestab ainult ühe hooaja, kolmas süst pikendab immuunsust.
Eesti immunoprofülaktika ekspertkomisjoni soovitused revaktsineerimise kohta on järgmised:
esimene revaktsineerimine 3 aastat pärast 3. doosi ning edasine revaktsineerimine:
- <50-aastastele eelnevast doosist 10 aastat hiljem
- 50–60-aastastele eelnevast doosist 5 aastat hiljem
- >60-aastastele eelnevast doosist 3 aastat hiljem
Lapsi vaktsineeritakse alates ühe aasta vanusest.
Parim aeg vaktsiinikuuriga alustamiseks on varakevadel, märtsis-aprillis, et tagada esmane kaitse puugihooaja alguseks.
Eestis on puukentsefaliidi vastu vaktsineerimine tasuline. Vaktsiinikuuri maksumus sõltub vaktsineerimist pakkuva tervishoiuteenuse osutaja hinnakirjast. Vaktsineerimisvõimaluste kohta saab infot perearstikeskusest, apteegist, tervisekeskusest või vaktsineerimiskabinetist. Vaktsineerimist pakkuvate apteekide nimekirja leiab veebilehelt www.vaktsineeriapteegis.ee.
Puukentsefaliidi vaktsiin koosneb inaktiveeritud koguviirusest.
Eestis kasutatakse vaktsineerimiseks GlaxoSmithKline toodetud vaktsiini Encepur ja Pfizeri toodetud vaktsiini Ticovac.
| Vaktsiini nimetus | Vanus |
|---|---|
| Encepur Adults | 12+ |
| Encepur Children | 1–11 |
| Ticovac 0,5ml | 16+ |
| Ticovac 0,25ml | 1–15 |
Peamised kõrvaltoimed puukentsefaliidi vastasel vaktsineerimisel on süstekohareaktsioonid (valu ja punetus süstekohas), pea- ja lihasvalu ning palavik, mis taanduvad paari päeva jooksul.
Kui vaktsineerimisega kaasnevad kõrvalnähud, mis ei kao mõne päevaga, võtke ühendust näiteks perearstikeskusega. Esinenud kõrvaltoimetest saab teada anda Ravimiametile vastava vormi kaudu.
Pea meeles!
- Puugid ei eelista inimesi kindla veregrupi järgi – sellel väitel puudub teaduslik tõestus.
- Rohke küüslaugu, alkoholi, pärmitablettide, B-grupi vitamiinide vms tarbimine ei paku täielikku kaitset puugihammustuste ega nendega levivate haiguste vastu.
- Raskeima puugihaiguse, puukentsefaliidi, vastu kaitseb vaid vaktsineerimine, kuid täielik kaitse saavutatakse ainult vaktsineerimisgraafikut järgides. Samas ei kaitse puukentsefaliidi vaktsiin puugihammustuse enda eest. Vaktsineerida võib aasta ringi, kuid parim aeg selleks on märtsis-aprillis, enne puukide kõrghooaega.
- Koertele mõeldud puugitõrjevahendid, mis sisaldavad permetriini, ei sobi kassidele.
Seotud viited
Viimati uuendatud 07.05.2026
