Antimikroobne resistentsus ehk AMR on viiruste, bakterite, seente ja parasiitide võime mitte alluda antimikroobsete ravimite toimele. Antimikroobsete ravimite eesmärk on pidurdada haigustekitajate paljunemist või need hävitada. Resistentsuse teke suurendab infektsioonhaiguste levikut ning raske haigestumise, tervisekaotuse ja surma riski, kuna ravimresistentsete infektsioonide ravi on keerulisem.
Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse (ECDC) hinnangul sureb Euroopa Majanduspiirkonnas igal aastal rohkem kui 35 000 inimest antibiootikumiresistentsete infektsioonide tagajärjel.
Rohkem infot AMR-i kohta saab ECDC veebilehelt.
Antibiootikumid on ravimid, mida kasutatakse bakteriaalsete infektsioonide raviks. Need ei toimi viiruste (nt gripi- või koroonaviiruse) vastu.
Antibiootikumide ajalugu sai alguse 1928. aastal, kui Alexander Fleming avastas juhuslikult penitsilliini – esimese antibiootikumi. Penitsilliin jõudis laiemasse kasutusse teise maailmasõja ajal ja muutis meditsiini täielikult, võimaldades tõhusalt ravida seni surmavaid bakteriaalseid infektsioone.
Tänapäeval jagunevad antibiootikumid mitmesse erinevasse klassi, vastavalt nende toimemehhanismile ja sihtbakteritele. Inimeste infektsioonide raviks on praegu kasutusel umbes 15–20 antibiootikumide klassi, näiteks penitsilliinid, tsefalosporiinid, makroliidid, fluorokinoloonid ja tetratsükliinid.
Resistentsus tekib, kuna bakteritel on erakordne oskus kohaneda muutuvate ja ebasoodsate tingimustega. Antibiootikumi toimel hävib küll enamik baktereid, kuid mõned võivad juhuslike geneetiliste muutuste tõttu ellu jääda. Need ellujäänud bakterid omandavad ja kannavad edasi geene, mis muudavad nad ravimite suhtes vastupidavaks.
Tegelikult algas „võistlus” bakterite ja antibiootikumide vahel juba ammu enne seda, kui Alexander Fleming penitsilliini avastas. Paljud antibiootikumid on loodusliku päritoluga ja on koos bakteritega eksisteerinud tuhandeid aastaid, aidates neil arendada välja loomuliku kaitsemehhanismi.
Kui antibiootikume hakati laialdaselt kasutama inimeste infektsioonide raviks, avaldas see bakterile uut ja tugevamat survet kohaneda. Selle tulemusena kiirenes resistentsete bakterite teke ja levik üle maailma.
- Raskemini ravitavad infektsioonid: tavapärased haigused võivad muutuda eluohtlikuks, kui haigustekitaja muutub resistentseks ega allu enam ravile.
- Pikemad haiglasviibimised ja suuremad ravikulud: resistentsete bakterite põhjustatud infektsioonide ravi on sageli keerulisem ja aeganõudvam, mis viib sagedamini pikema haiglaravi ja suuremate kuludeni.
- Üleilmne ja valdkondadeülene probleem: resistentsus ei puuduta ainult inimeste tervist, vaid ka loomade ravi ja keskkonda. Antibiootikumid liiguvad ringluses ökosüsteemis ja võivad jõuda kõigi elusolenditeni.
- Võtke antibiootikume ainult arsti ettekirjutusel.
- Järgige arsti määratud raviskeemi ka siis, kui sümptomid leevenevad. Ainult õige annus ja ravi kestus tagavad tõhusa tulemuse.
- Ärge kasutage eelmisest ravikuurist alles jäänud antibiootikume. Iga haigestumine on unikaalne ning võib vajada erilist käsitlust. Sarnased sümptomid võivad olla põhjustatud erinevate haigustekitajate poolt.
- Ärge jagage Teile välja kirjutatud antibiootikume oma lähedastele ja tuttavatele.
- Viige ravikuurist alles jäänud antibiootikumid apteeki ohutuks hävitamiseks.
Sotsiaalministeeriumi eestvedamisel on koostatud valdkondadeülene „Eesti antimikroobse resistentsuse ohjamise strateegia 2025–2030“.
Terviseameti eestvedamisel valmis inimtervise valdkonna AMR ohjamise tegevuskava aastateks 2026–2031, mis keskendub järgmistele põhisuundadele:
- antimikroobsete ravimite vastutustundliku kasutamise edendamine;
- AMR seire ja laboratoorse diagnostika võimekuse tugevdamine;
- infektsioonide ennetus- ja kontrollimeetmete tõhustamine;
- elanikkonna ja tervishoiutöötajate teadlikkuse tõstmine;
- riigisisese ja rahvusvahelise koostöö tagamine.
Alates 2001. aastast osaleb Eesti Euroopa invasiivsete (verest ja liikvorist isoleeritud) patogeenide AMR seire võrgustikus (EARS-Net), kuhu esitab andmeid Terviseamet. Seire alla kulub kaheksa prioriteetset patogeeni: Streptococcus pneumoniae, Staphylococcus aureus, Escherichia coli, Klebsiella pneumoniae, Enterococcus faecium, Enterococcus faecalis, Acinetobacter spp ning Pseudomonas aeruginosa. Nimetatud seire programmiga on kaetud peaaegu 100% hospitaliseeritud patsientidest.
ECDC Surveillance Atlas koondab teavet üleeuroopalise AMR seire andmete kohta.
Seireandmed näitavad, et antimikroobne resistentsus on Euroopas üha kasvav rahvatervise probleem. Näiteks on Escherichia coli (E. coli ) resistentsus peamiste antibiootikumide suhtes tõusmas peaaegu kõigis Euroopa riikides. E. coli on üks kõige levinumaid baktereid, mis põhjustab peamiselt kuseteede infektsioone ning võib olla ka tõsisemate infektsioonide tekitaja. EARS-Net andmed näitavad selget erinevust Põhja- ja Lõuna-Euroopa vahel: resistentsuse määrad on madalad Skandinaavia riikides ja Hollandis ning kõrgemad Lõuna-Euroopas. Madalama resistentsusmääraga riikides kasutatakse antibiootikume üldjuhul vähem, samas kui kõrgete resistentsusmääradega riigid kasutavad antibiootikume rohkem.
Eestis on eespool nimetatud bakterite resistentsuse tase suhteliselt madal, kuid resistentsete gram-negatiivsete bakterite osakaal kasvab. Kõige levinum on E. coli, mille kolmanda põlvkonna tsefalosporiinide resistentsus püsib suhteliselt stabiilsena ning moodustab ligikaudu 10% E. coli vereisolaatidest.
Murettekitav on aga K. pneumoniae suurenev resistentsus karbapeneemidele. Kuigi sellised juhtumid on Eestis endiselt haruldased võrreldes Lõuna-Euroopa riikidega, tasub sellele trendile tähelepanu pöörata ja rakendada tõhusamaid tõrjemeetmeid.
Viimati uuendatud 15.05.2026
