Mitteioniseeriv kiirgus

Elektromagnetväljad tekivad elektrivoolu liikumisel. Neid leidub kõikjal meie ümber, näiteks elektriliinides, koduseadmetes, mobiiltelefonides ja WiFi-võrkudes. Elektromagnetväljad jagunevad kahte põhitüüpi:

• madalsageduslikud väljad (0 Hz – 300 Hz), näiteks elektriliinid, kodumasinad ja pistikupesad;
• kõrgsageduslikud väljad (300 Hz – 300 GHz), näiteks mobiiltelefonid, WiFi, tugijaamad, raadio ja televisioon.

Looduslikud elektromagnetväljad

Elektromagnetväljad esinevad looduses ka ilma inimtegevuseta, kuigi need on palja silmaga nähtamatud ja me ei tunneta neid. Elektriväljad tekivad atmosfääri laengute kogunemisel, mis on seotud äikesetormidega. Näiteks Maa magnetväli, mis paneb kompassinõela pöörduma põhja-lõuna suunas. Sama magnetvälja kasutavad navigeerimiseks ka linnud ja kalad.

Inimtekkelised elektromagnetväljad

Looduslike elektromagnetväljade kõrval esinevad ka inimese loodud väljad. Näiteks tekib pistikupesade ja elektrijuhtmete ümber madalsageduslik elektromagnetväli. Samuti kasutavad raadio- ja telesaatjad ning mobiilimastid info edastamiseks kõrgema sagedusega raadiolaineid.

Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) andmetel [1] ei ole tõendeid selle kohta, et tavaline kokkupuude elektromagnetväljadega, näiteks kodumasinate, mobiiltelefonide või WiFi-seadmete kasutamisel, oleks inimese tervisele kahjulik. Uuringud jätkuvad, et uurida võimalikku mõju inimeste tervisele ja heaolule.

Potentsiaalselt kõrge intensiivsusega väljade puhul, näiteks tööstuses ja meditsiinis, on kehtestatud eraldi tööohutusnõuded. Nende nõuete järgmine tagab, et kokkupuude ei kujuta ohtu inimeste tervisele.

 [1] WHO. Research on Radio Frequency fields 

Elektromagnetväljade terviseohutust elukeskkonnas reguleeritakse Eestis, tuginedes nii WHO kui ICNIRP (Mitteioniseeriva Kiirguse Kaitse Komisjoni) teaduspõhistele soovitustele.

Sotsiaalministri 01.09.2025 määrus nr 45 „Mitteioniseeriva kiirguse ohutuse tagamise nõuded ja hindamise kord“ sätestab elektromagnetvälju iseloomustavate füüsikaliste suuruste hindamise korra ja piirväärtused elu- ja puhkealadel, elamutes, lasteasutustes, koolides, haiglates ning muudes ühiskasutusega hoonetes ja kohtades, kus inimene võib viibida (ehk elukeskkonnas).

Määrus:

• kehtestab piirväärtused elukeskkonnas nii madal- kui ka kõrgsageduslike elektromagnetväljade jaoks (0 Hz – 300 GHz);
• sätestab, et piirväärtused kehtivad kohtades, kus inimesed viibivad püsivalt või regulaarselt (näiteks elamud, lasteasutused, koolid, haiglad, puhkealad);
• tugineb WHO ja ICNIRP teaduspõhistele soovitustele;
• määratleb ohutsooni – ala, kus elektromagnetväljade tase võib ületada piirväärtusi ja kus tervisekaitse seisukohalt ei tohiks inimesed pikalt viibida;
• nõuab, et piirväärtusi ületav ala oleks piiratud ja vajadusel märgistatud, vältimaks inimeste ligipääsu alale;
• sätestab nõuded elektromagnetväljade tasemete mõõtmisele.

Terviseametil on oluline roll elukeskkonnas elektromagnetväljade ohutuse tagamisel.

Terviseamet:

• hindab ja kooskõlastab antennide paigaldamise tingimusi;
• kontrollib, et antenni raadiosagedus, võimsus ja paigutus vastaksid terviseohutuse nõuetele;
• veendub, et elektromagnetväljade tase ei ületaks lubatud piirväärtusi elamute, puhkealade ja muude inimeste viibimiskohtade läheduses;
• esitab vajadusel sideoperaatorile tingimused, piirangud või soovitused terviseriskide maandamiseks;
• määrab ohutsoone;
• teostab järelevalvet tagamaks, et elektromagnetväljade tase elukeskkonnas oleks inimese tervisele ohutu ning neid iseloomustavad füüsikalised näitajad vastaksid kehtestatud piirväärtustele.

Elektroonilise side seaduse kohaselt peab sagedusloa kasutustingimused kooskõlastama Terviseametiga juhul, kui sideoperaator soovib paigaldada raadiosaateseadmeid. 

Terviseameti kooskõlastamist ei vaja järgmised tingimused:

• vee- või õhusõiduki raadioloaga määratud raadiosageduste kasutamise tingimused;
• sagedusloaga määratud raadiosageduste kasutamise tingimused, kui raadiosaateseadmete efektiivne kiirgusvõimsus ei ületa 100 W (20 dBW);
• sagedusloaga määratud raadiosageduste kasutamise tingimused lähitoimeseadmetele;
• raadiosagedusalas üle 1 GHz töötavate paiksete raadiosideliinide raadiosaateseadmete sagedusloaga määratud raadiosageduste kasutamise tingimused;
• sagedusloaga määratud kosmoseside maajaamade ja satelliitringhäälingu maajaamade raadiosageduste kasutamise tingimused;
• amatööraadioside sagedusloaga tingimused.

Praeguse teadusliku teadmise põhjal [2, 3] ei ole leitud veenvaid tõendeid, et lapsed või rasedad oleksid tavapärase elektromagnetväljadega kokkupuute korral suuremas terviseriskis kui ülejäänud elanikkond.

Uuringute koondtulemused näitavad, et kokkupuude elektromagnetväljadega tavalises keskkonnas ei suurenda kahjulike tagajärgede riski, nagu iseeneslik abort, väärarengud, madal sünnikaal ja kaasasündinud haigused. Seega puuduvad tugevad teaduslikud tõendid, et rasedad või lapsed oleksid tavapärasel kokkupuutel elektromagnetväljadega (nt WiFi, mobiiltelefonid ja kodumasinad) suuremas terviseriskis, kui piirväärtusi järgitakse.

Ettevaatuspõhimõtte alusel võib siiski olla mõistlik vähendada tarbetut kokkupuudet, näiteks hoida telefoni kehast veidi eemal või piirata väga intensiivset seadmete kasutamist.

[2] – WHO. Radiation: Electromagnetic fields
[3] – ICNIRP. Frequently Asked Questions related to the ICNIRP RF EMF Guidelines 2020

Mõned inimesed kogevad sümptomeid, nagu peavalu, väsimus, keskendumisraskused, mida nad seostavad elektromagnetväljade allikatega. Seda nimetatakse elektromagnetiliseks ülitundlikkuseks (EHS).

WHO andmetel [4] ei ole leitud tõendeid elektromagnetväljadega kokkupuute ja EHS-i sümptomite vahel. Sümptomid võivad olla tingitud muudest teguritest, näiteks stressist, õhukvaliteedist või mürast.

[4] – WHO. Electromagnetic fields and public health

Kui soovite veenduda oma kodu ohutuses, saate tellida akrediteeritud mõõtmise. Eestis tegeleb sellega näiteks Terviseameti labor.

Eesti Akrediteerimiskeskus (EAK) avaldab nimekirja akrediteeritud katselaboritest.

Mobiiltelefonid võimaldavad inimestel olla pidevalt kättesaadavad. Need on madala võimsusega raadiolaineseadmed, mis saadavad ja võtavad signaale vastu fikseeritud madala võimsusega tugijaamade võrgust.

Mobiilside tugijaamad paigaldatakse tavaliselt hoonete katustele või mastidele 15–50 meetri kõrgusele. Antennid kiirgavad väga kitsa raadiolainete kiire, mis levib peaaegu paralleelselt maapinnaga. Seetõttu jäävad raadiolainete tasemed maapinnal ja üldsusele ligipääsetavates piirkondades kordades alla ohtlike piiride. Piirnorme ületataks vaid siis, kui inimene läheks antennidele otseselt 1–2 meetri kaugusele.

Mobiiltelefoni kasutaja puutub kokku oluliselt tugevama raadiolainete mõjuga kui ümbritsevast tugijaama kiirgusest. Seetõttu hinnatakse telefoni ohutust SAR-väärtuse abil, mis näitab kehakoesse neelduvat energiahulka. Euroopa Liidus on mobiiltelefonide maksimaalne lubatud SAR-väärtus 2 W/kg (keskmistatud 10 grammi koe kohta). SAR-väärtuse leiab telefoni kasutusjuhendist või tootja veebilehelt. Kõik müügil olevad telefonid peavad vastama sellele nõudele.