Haigustekitaja
Haigustekitajaks on flaviviiruste hulka kuuluv Zika-viirus, mis avastati 1947. a reesusahvidel Ugandas. Zika-viirusel on kaks geneetilist varianti: Aafrika ja Aasia. Viirused hävivad temperatuuril +60 ⁰C, eetri ja kaaliumpermanganaadi toimel.
Nakkusallikas
Nakkusallikaks on haigusnähtudega või haigusnähtudeta vormis Zika-nakkust põdev inimene, troopilises Aafrikas ka ahvid. Sääsk saab viirused nakatunud inimese vere imemisel perioodil, mil viirused on veres. Zika-viirused on nakatunud inimese veres vähemalt esimese haigusnädala jooksul ja tõenäoliselt kuni kaks nädalat. On andmeid, et viirused võivad veres olla juba haiguse inkubatsiooniperioodis. Lisaks verele on Zika-viirused ka nakatunud inimese uriinis, süljes, ajuvedelikus, meeste seemnevedelikus ja imetava ema rinnapiimas.
Levimine
Zika viirusi levitavad Aedes liiki sääsed (sh A. aegypti ja A. albopictus) sääsehammustuse kaudu. Aedes albopictus on levinud ka Euroopa Liidu lõunaosas, eelkõige Vahemere ääres. Aedes aegypti sääsed on Euroopas levinud Madeira saarel, Venemaa Musta mere rannikul ja Gruusia Musta mere rannikualal.
Aedes-sääsed ründavad inimesi kogu päeva jooksul – varahommikul, pärastlõunal ning hilisõhtul ning eluruumi tunginud sääsed ka öösel. Sääsed paljunevad seisvas vees, niisketel jäätmetel, autorehvides, lillevaasides jm. Aedes-sääsed ei lenda suurte vahemaade taha, nende lennukaugus on umbes 400 m. Sääski võib transportida näiteks kaubapakenditega ühelt maalt teise.
Zika-viirused võivad levida inimesele
- nakatunud Aedes liiki sääskede hammustuse kaudu;
- sugulisel teel – viirused püsivad haigust põdenud mehe seemnevedelikus teadaolevalt kuni 62 päeva;
- emalt lootele raseduse ajal;
- haigusnähtudeta nakatunud doonorilt viiruse peiteperioodil võetud verega.
Peiteperiood
Peiteperioodi pikkus on 3 kuni 12 päeva, keskmiselt 10 päeva.
Haigusnähud
Zika-viirusnakkus võib 80% juhtudest kulgeda kerges või haigusnähtudeta vormis.
Haiguse kulg on tavaliselt kerge ja umbes nädalaga iseparanev, kuid haigusjärgselt kujuneva nõrkusega. Zika-viirushaiguse kerge vormi haigusnähud on: palavik (<38,5⁰C), peavalu, silma sidekesta põletik, kõhuvalu, kõhulahtisus, iiveldus, oksendamine, isutus, näolt kehale leviv laigulis-sõlmeline nahalööve, lihas- ja liigesevalu ning liigesturse.
Zika-viirushaiguse raske vorm tekib umbes 2% nakatunud inimestest. Ohustatud on eelkõige rasedad naised, kellelt viirused kanduvad üle lootele. Lootel ja vastsündinul põhjustavad nad kesknärvisüsteemi väärarenguid (liigne vedelik ajuõõntes, kaltsiumi ladestumine ajus, ajustruktuuride puudumine või väärareng jm) ja mikrotsefaaliat ehk pisipealisust koos aju arengu peetusega. Lisaks võivad tekkida silma (võrkkesta atroofia) ja sisekõrva (kurtus), närvide, lihaste ja luude (komppöid, liigese jäikus) kaasasündinud kahjustused ja kasvupeetus. Samuti võib Zika-viirus põhjustada Guillain-Barré sündroomi.
Ennetamine
- Sääsehammustuste vältimine riskipiirkondades viibimisel (sääsehammustusi takistava riietuse kandmine, sääsetõrjevahendid, sääsevõrgud, sääskede hävitamine siseruumides, sääsehammustusi vältiv käitumine, kliimaseadmega ruumis viibimine).
- Rasedatel või rasedust planeerivatel naistel mitte külastada Zika-viirunakkuse riskipiirkondi.
- Zika-viirushaigust haigusnähtudega põetud vormis meestel, tuleb hoiduda kaitsmata seksuaalkontaktidest vähemalt kuus kuud pärast Zika riskipiirkonnast naasmist.
Veredoonorluse ohutuse tagamise nõudest lähtudes ei võeta verd 4 nädala jooksul:
- isikult, kes viibis Zika-viirusnakkuse leviku piirkonnas,
- pärast haigusnähtude kadumist isikult, kes põdes või kellel kahtlustati Zika-viirushaigust.
Ravi
Spetsiifiline viirusvastane ravi puudub. Teostatakse sümptomaatiline toetav ravi.
Diagnoosimine
Haigust diagnoositakse kliiniliste sümptomite ja epidemioloogiliste andmete alusel. Zika-viirusnakkuse püsilevikuga maalt tagasipöördunud reisijal tuleb palaviku ja lööbe tekkimisel diferentsiaal-diagnostiliselt arvestada lisaks Zika-viirusnakkusele dengue’t, chikungunya, Lääne-Niiluse viirusnakkust, leetreid, punetisi ja parvoviirus B19-nakkust.
Laboratoorne diagnoosimine:
- viiruse RNA määramine PCR/RT-PCR meetodil
- IgM määramine paariseerumites alates 5. haiguspäevast.
Laboratoorsed antikeha-testid võivad anda ristreaktsioone teiste flaviviirustega. Valideeritud seroloogilisi teste pole. Seroloogilise uuringu tulemuste tõlgendamisel tuleb arvestada hemorraagilistesse palavikkudesse nakatumise võimalust.