Pikaajaline statistika näitab, et Eestis on haigestumine kõrgem talvisel ja kevadisel perioodil – jaanuarist maini registreeritakse kuni 70% haigusjuhtudest. Enim haigestuvad 0–4-aastased lapsed (60–64%), 5–9-aastaste laste osakaal on ligi 30%.
Haigustekitaja
Haiguse tekitajaks on varicella-zoster-viirus (VZV), mis kuulub herpesviiruste perekonda. Tuulerõugete tekitaja on identne vöötohatise (herpes zoster) viirusega.
Nakkusallikas
Nakkusallikaks on haige inimene, kes on teistele nakkusohtlik juba 1–2 päeva enne lööbe tekkimist. Haige on nakkusohtlik kuni lööbeelemendid on kaetud koorikutega ja uusi enam juurde ei teki.
Tuulerõugete vastu vaktsineeritud inimestel ei pruugi lööbeelemendid koorikutega kattuda, nemad on nakkusohtlikud kuni 24 tundi pärast viimaste lööbeelementide teket.
Levimine
Haigustekitaja levib piisknakkuse teel ning kokkupuutel villide eritisega. Nakatumine toimub haigega samas ruumis viibimisel ehk otsesel kontaktil haigega. Viirus võib kanduda ka suurematele vahemaadele, nt naaberruumi, koridoridesse või trepikodadesse.
Vastuvõtlikkus haigustekitaja suhtes on väga kõrge – peresisese haigusjuhtumi korral haigestuvad u 90%-se tõenäosusega teised vastuvõtlikud pereliikmed. Vastuvõtlikumad on kuni 10-aastased lapsed. Pärast haiguse läbipõdemist kujuneb eluaegne immuunsus.
Peiteperiood
Peiteperiood kestab 7–21 päeva, keskmiselt 14–16 päeva. Peale läbipõdemist jääb varicella-zoster-viirus inimorganismi.
Haigusnähud
Haigus algab katarraalsete nähtude ja kehatemperatuuri tõusuga, mis kestab 1–2 päeva. Seejärel tekib sõlmelis-villiline lööve, mille tekkimise ajal võib esineda palaviku tõus. Lööbeelemendid võivad olla erinevates arengustaadiumites ja esineda kehal üheaegselt.
Lööbeelementide arv varieerub oluliselt: väikelapsel võib esineda vaid paar täpikest, täiskasvanul aga üle 500. Lööve levib tavaliselt juustega kaetud peanahalt, kaelalt ja näolt asümmeetriliselt üle kogu keha. Ville võib leiduda ka suu-, silma- ja genitaalide limaskestadel.
Peopesadel ja jalataldadel löövet ei esine. Lööve on väga sügelev, põhjustades ebamugavustunnet ja segades magamist. Võimalikud tüsistused on naha sekundaarne bakteriaalne infektsioon, kopsupõletik, raskematel juhtudel entsefaliit.
Pärast haiguse läbipõdemist kujuneb eluaegne immuunsus tuulerõugete vastu. Aastate möödudes, võib viirus reaktiveeruda ja põhjustada vöötohatist, eriti immuunsuse languse korral (nt onkoloogilised haigused, immuunsupressiivne ravi jm).
Täiskasvanud põevad tuulerõugeid raskemalt kui lapsed.
Ennetamine
Haige isoleeritakse kodus, hospitaliseerimine toimub vaid kliinilisel näidustusel. Isolatsioon kestab kogu nakkusohtliku perioodi. Eriti oluline on vältida kontakti imikute, tuulerõugeid mittepõdenud ja immuunpuudulikkusega inimestega.
Haige ruume tuleb tuulutada ja niiskelt koristada, desinfektsiooni ei tehta. Nina-neelu eritised ning nendega saastunud esemed ja vahendid kahjutustatakse.
Tuulerõugeid saab ennetada vaktsineerimisega. Tuulerõugete vastane vaktsineerimine ei kuulu Eestis riiklikku immuniseerimiskavasse. Immuniseerimata kontaktseid soovitatakse vaktsineerida 3–5 päeva jooksul pärast viimast kokkupuudet haigega, see väldib haigestumist või leevendab oluliselt haiguse raskusastet. Vaktsiini manustatakse tootja soovitatud skeemi alusel. Alla 1-aastaseid lapsi ja rasedaid ei vaktsineerita.
Lasteaiarühmas, kus esines haigusjuht, tuleb jälgida kõiki lapsi. Rühma ei soovitata 21 päeva jooksul lubada uusi tuulerõugeid mittepõdenuid lapsi. Haigestunud laps ei või lasteaias käia kogu nakkusohtliku perioodi vältel. Rühmaruume tuleb märjalt koristada ja hoolikalt tuulutada.
Ravi
Tuulerõugete ravi on peamiselt sümptomaatiline, kuna haigus on tavaliselt iseparanev. Enamasti ravitakse haiget kodus; ravi hõlmab sügeluse leevendamist ning palaviku ja valu alandamist.