Tulareemia on endeemiliselt levinud põhjapoolkeral. Euroopas esineb tulareemia Soomes, Rootsis, Hispaanias ja Balkanimaades.
Kõrgeim haigestumine esineb juulist septembrini, enim haigestuvad inimesed vanuses 45–64 aastat. Teadaolevad tulareemia looduskolded Eestis paiknevad Saaremaal, Hiiumaal, Pakri ja Prangli saartel, Harjumaal, Läänemaal, Raplamaal, Tartumaal ning Lääne-Virumaal. Suurim puhang esines 1996. aastal Prangli saarel, kus haigestus 23 inimest.
Haigustekitaja
Tulareemia haigustekitaja on Francisella tularensis, mille all kuuluvad kolm alamliiki: F. t. tularensis (tüüp A), F. t. holarctica (tüüp B) ja F. t. mediasiatica.
Tüüp A alamliik põhjustab kõige raskemat ja sagedasemat haigust Põhja-Ameerikas. Tüüp B alamliik põhjustab kergema kuluga haigust ja on laialt levinud Euroopas.
Bakter on väliskeskkonnas vastupidav ning leidub vees, rohumaades ja heinakuhjades. See bakter hävib kuumuse või desinfitseerivate ainete toimel.
Nakkusallikas
Haigustekitajaid kannavad looduses erinevad närilised, jänesed, küülikud, ondatrad, koprad jm. Haigustekitajaid levitavad erinevad puugid, sääsed, parmud jm. Tulareemia tekitajat on leitud erinevatest looduslikest veekogudest ja kaevudest.
Levimine
Inimesed võivad nakatuda närilistelt verd imenud puukide, parmude ja sääskede hammustuste kaudu või otsesel kokkupuutel metsikute näriliste ja teiste loomadega, sealhulgas kriimustuste või hammustuste kaudu.
Väga harva võib inimene nakatuda ka nakatunud looma liha söömisel. Inimesed võivad nakatuda tulareemiasse ka näriliste väljaheidetega saastunud vee tarbimisel, tolmu sissehingamisel või saastunud heina, villa või söödaga kokkupuutel.
Nakkus ei levi inimeselt inimesele.
Peiteperiood
Peiteperiood kestab keskmiselt 3 kuni 5 päeva (1 kuni 14 päeva).
Haigusnähud
Tulareemia haigusvormid varieeruvad sõltuvalt nakatumise viisist. Haigus algab kõrge palaviku, peavalu, iivelduse, väsimuse ja lihasvaludega. Seejärel tekib lümfisõlmede või ainult ühe lümfisõlme põletik, mis asub puugi, sääse jm putuka hammustuskoha lähedal.
- Haavandnäärmehaigus, millega kaasnevad nahahaavandid ja väljendunud lümfadenopaatia. Tavaliselt saadakse puugihammustusest või otseselt nakatunud loomast.
- Orofarüngeaalne haigus, millega kaasneb farüngiit, stomatiit ja kaela lümfadenopaatia. Orofarüngeaalne vorm tekib saastunud toidu või vee tarbimisel – tekib valulik neelupõletik, mille põhinähtudeks on haavandid kurgumandlitel, pehmel suulael ja suuõõne tagaseinal, lähedal asuvate lümfisõlmede turse, palavik, nõrkus, peavalu, oksendamine ja kõhulahtisus.
- Näärmete haigus, mis esineb ilma haavanditeta, kuid väljendunud lümfadenopaatiaga. Tavaliselt saadakse puugihammustusest või otseselt nakatunud loomast.
- Okuloglandulaarne haigus, millega kaasneb preaurikulaarne lümfadenopaatia ja konjunktiviit. Silmavorm esineb harva ja väljendub silmapõletikuna. Tekib olukorras, kui saastunud vesi või kehavedelikud satuvad silma: silma sidekestal tekivad 2–3 mm diameetriga haavandid, fotofoobia, pisaravoolus, periorbitaalne turse, lümfisõlmede suurenemine ja palavik. Tavaliselt ei kahjusta mõlemat silma.
- Seedetrakti haigus, mis tekib saastunud toidu või vee tarbimisega ning millega kaasneb oksendamine, ebamugavustunne kõhus ja kõhulahtisus.
- Hingamisteede haigus, mis avaldub kopsupõletiku või pleuriidina. Esmane kopsuvorm tekib saastunud tolmu sissehingamisel. Teisene kopsuvorm võib tekkida teiste kliiniliste vormide bakteri levimise tagajärjel. Iseloomulik on palavik, köha, õhupuudus (düspnoe), valu või pigistustunne rinnus, lihasevalud, lööve, hemoptüüs (veriköha).
- Tüüfuse tulareemia on palavikuga kulgev haigus, millel puuduvad varajased nähud või sümptomid. Tüüfuse vormile (5–30% haigusjuhtudest) on iseloomulik järsk algus – kõrge palavik, külmavärinad, peavalu, lihasevalu, iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus (vesine, harva verine), kõhuvalu, kuiv köha, sepsis ja lööve (20% haigetest). Võimalikud tüsistused on perikardiit, peritoniit, meningiit ja osteomüeliit.
Paranemine kestab nädalaid. Haiguse läbipõdemisel kujuneb tõenäoliselt pikaajaline immuunsus.
Ennetamine
Nakatumise ennetamiseks tuleks looduses viibimisel kasutada putukatõrjevahendeid, mitte tarvitada lahtiste veekogude vett või vajadusel läbi keeta, kaitsta toiduaineid näriliste eest, vältida heinatolmu sissehingamist ning hävitada närilised elu- ja abiruumides.
Tulareemia vaktsiin on olemas, kuid seda kasutatakse ainult erinäidustustel riskirühmade (laboritöötajad, endeemilistes kolletes kaitseväelased, rahvusvahelised missioonid jne) vaktsineerimiseks.
Diagnoosimine
Tulareemiat diagnoositakse kliinilise pildi alusel, mis peab olema kinnitatud laboratoorsete seroloogiliste meetoditega, haigustekitaja isoleerimisega või PCR-ga. Antikehade tiitri tõus ilmneb tavaliselt haiguse teisel nädalal.
Ravi
Tulareemiat ravitakse antibiootikumidega.