Maades, kus arstid pööravad piisavat tähelepanu selle viirusehaiguse avastamisele, on selle esinemise sagedus märkimisväärne – Põhja-Ameerikas esineb rasedatel naistel intrauteriinset nakkust 0,5–1% sagedusega, peaaegu iga kolmas laps on juba 5. eluaastaks tsütomegaloviirusega nakatunud ning 40. eluaastaks on nakatunud üle poole täiskasvanutest.
Haigustekitaja
Tsütomegaloviiruse-nakkuse tekitajaks on inimese herpesviirus 5, mida nimetatakse ka tsütomegaloviiruseks.
Esmasnakkuse järgselt paljuneb tsütomegaloviirus leukotsüütides ja veresoonte endoteeli rakkudes, pärast seda säilib viirus latentses olekus luuüdi eelkäija-rakkudes ja müeloidrakkudes.
Latentne viirusenakkus võib taasaktiveeruda immuunpuudulikkusega inimestel, luuüdi eelkäija-rakkude diferentseerumise protsessis või elundi-transplantatsiooni järgselt.
Nakkusallikas
Nakkuseallikaks on haige või viirusekandja inimene.
Levimine
Pärast esmanakatumist eritab haige viirusosakesi uriiniga ja süljega, naised tupe sekreediga ja rinnapiimaga ning mehed seemnevedelikuga mitu kuud ja perioodiliselt mitu aastat. Kaasasündinud nakkusega laps eritab viirusi 5–6 aastat. Nakatunud täiskasvanud eritavad viirusosakesi lühemat aega, kuid ka nendel püsivad viirused organismis latentse nakkusena pikka aega. Umbes 3% täiskasvanutest eritab herpesviirus 5 neelusekreediga.
Herpesviirus 5 levib:
- nakatunud emalt lootele,
- kokkupuutel haige inimese eritistega (uriiniga, süljega, tupe sekreediga või seemnevedelikuga), näiteks 8–60% väikelastest eritab tsütomegaloviirusi uriiniga esimesel eluaastal – see on emalt sünnituse ajal omandatud või rinnapiimaga saadud nakkuse tulemus,
- väikelaps nakatub rinnapiimaga,
- vastsündinu võib nakatuda sünnituse ajal sünnitusteedest,
- seksuaalsel kokkupuutel (meestega seksivad mehed võivad olla viirusekandjad),
- viirusi võib üle kanda asümptomaatilistelt doonoritelt võetud vere või elundi-transplantaatidega.
Peiteperiood
Peiteperioodi pikkuseks pärast sündi on 3 kuni 12 nädalat. Doonorivere või elunditransplantaadiga nakatumisel on lõimetusperiood 3 kuni 8 nädalat.
Haigusnähud
Haigusenähtude raskus sõltub nakatunud inimese vanusest ja immuunsüsteemi seisundist.
Esmanakatumisel kujuneb sageli latentne viirusnakkus. Enamikul inimestel ei esine mingeid sümptomeid ning nad ei tea, et on nakatunud. Mõnedel inimestel tekivad esmakordsel nakatumisel gripilaadsed sümptomid, sealhulgas palavik, lihasevalu, nahalööve, halb enesetunne, kurguvalu või lümfisõlmede suurenemine. Osadel juhtudel kujuneb Epstein-Barri viiruse poolt põhjustatud mononukleoosi-sarnane haigus ja hepatiit. 10%-l noortel täiskasvanutel põhjustab herpesviirus 5 mononukleoosi. Mononukleoos võib kujuneda ka tsütomegaloviirusi sisaldava doonorivere ja elundi transplantaatide retsipientidel või teiseks võimaluseks on see, et retsipientidel kujuneb latentne viirusnakkus. Immuunpuudulikkusega inimestel tekivad nakatumisel rasked tüsistused – pneumoonia, retiniit, enteriit, gastriit, koliit, hepatiit või dissemineerunud nakkus.
Kui laps sünnib tsütomegaloviiruse-nakkusega, nimetatakse seda kaasasündinud tsütomegaloviiruseks. Raske haigusevorm tekib 5–10%-l lootena nakatunud lastest. Neil kujuneb süsteemne nakkus koos kesknärvisüsteemi ja maksa kahjustustega – tekib kollasus, peenetäpiline lööve, veritähnus, maksa ja põrna suurenemine, silma soonkesta-võrkkesta põletik, ajusisesed kaltsifikatsioonid ja kopsu infiltraadid. Hiljem kujunevad lastel vaimne alaareng, pisipeasus, kurtus või krooniline hepatiit. Nakatunud loode võib surra ning suremus on kõrge ka raske haigusevormiga laste seas. Kaasasündinud tsütomegaloviiruse-nakkus on elussündinud laste surma põhjuseks 0,5–3%-l juhtudest.
Tsütomegaloviiruse-nakkuse diagnoosi kinnitavad uriini ja muude eritiste, vere, elundite või hingamisteede sekreedi laboratoorsed uuringud – IgM-antikehade määramine, IgG-antikehade taseme tõus paarisseerumides, PCR-testi positiivne tulemus või viiruse isoleerimine.
Ennetamine ja tõrje
Lapsed on kõige tavalised tsütomegaloviiruse kandjad. Viirus võib püsida lapse kehavedelikes kuid pärast nakatumist, mistõttu on inimestel, kes on sageli väikelaste läheduses, suurem tõenäosus nakatuda. Nakatumise tõenäosust saab vähendada, vältides kokkupuudet imikute ja väikelaste sülje ja uriiniga.
Ravi
Terved inimesed, kes on nakatunud tsütomegaloviirusega, ei vaja tavaliselt arstiabi. Kaasasündinud tsütomegaloviirusega imikutele või nõrgenenud immuunsüsteemiga inimestele on saadaval viirusevastased ravimid.