Üks haiguse tõsisemaid vorme on vastsündinute teetanus, mida tänapäeval esineb peamiselt arengumaades ning millega kaasneb kõrge suremus – vähemalt pooled teetanuse surmajuhtudest maailmas on vastsündinute seas. Arengumaades ulatub suremus teetanusse 28%-ni, samas kui arenenud riikides esineb surmajuhte harva.
Teetanus on nii Eestis kui ka mujal Euroopas harva esinev nakkushaigus. Viimase 10 aasta jooksul on haigestumine olnud valdavalt alla 0,1 juhtumi 100 000 elaniku kohta.
Haigustekitaja
Haigustekitaja on eostega bakter Clostridium tetani, mis toodab organismi sattudes anaeroobsetes tingimustes toksiine (teetanusetoksiini).
Nakkusallikas
Teetanust põhjustava bakteri Clostridium tetani eosed on laialt levinud pinnases (mullas, kõdus ja sõnnikus) ja tolmus.
Levimine
Haigustekitaja satub organismi haava kaudu. Arenenud riikides on enam kui 70% teetanuse juhtudest seotud nahka läbistavate vigastustega. Teetanuseoht võib kaasneda marrastuste, lõike- ja torkehaavade, pindude, samuti putukate või loomade hammustusega. Haiguse tekkepõhjuseks võivad olla ka teetanuse tekitajaga saastunud kroonilised haavandid.
Arengumaades esineb ka kaasasündinud teetanust, kus vastsündinu saab teetanuse haigestunud emalt. Teetanus ei levi inimeselt inimesele, mistõttu pole haige ohtlik lähikondlastele.
Peiteperiood
Teetanuse peiteperiood kestab 1 päev kuni 3 nädalat, olles keskmiselt 7 päeva.
Haigusnähud
Teetanust iseloomustavad suurenenud lihastoonus ja spasmid. Tavaliselt algab haigus mälumislihaste spasmiga, millele järgnevad neelamisraskus, kaela-, õla- ja seljalihaste jäikus. Hiljem on haaratud kõik tahtele alluvad lihased.
Kergematel juhtudel on haigus ravitav, raskematel võib lõppeda surmaga. Teetanuse kutsub esile juba väga väike kogus toksiini. Haiguse läbipõdemise järgselt immuunsust ei kujune, mistõttu teetanust põdenud inimene vajab ikkagi vaktsineerimist.
Kliiniline diagnoos pannakse iseloomulike haigustunnuste alusel. Vajadusel tehakse haavast võetud materjalist mikrobioloogiline uuring, et tuvastada haigustekitaja.
Ennetamine
Teetanuse profülaktikas on tõhusad teetanuse toksoidi sisaldavad vaktsiinid. Eestis alustati teetanuse vastast immuniseerimist 1951. aastal. Tänu vaktsineerimisele on haigestumine peaaegu kadunud. Vaktsiin on kõrge immunogeensusega, vaktsineerimise järgne immuunsus kestab vähemalt 5 aastat, püsides üldiselt kuni 10 aastat.
Eestis vaktsineeritakse lapsi ja noorukeid teetanuse vastu immuniseerimiskava kohaselt järgnevalt:
Vanus ja vaktsiini annus
- 3 kuud – 1. annus
- 4,5 kuud – 2. annus
- 6 kuud – 3. annus
- 1,5–2 aastat – 4. annus (esimene korduvvaktsineerimine)
- 6–7 aastat – 5. annus (teine korduvvaktsineerimine)
- 15–17 aastat – 6. annus (kolmas korduvvaktsineerimine)
Laste vaktsineerimiseks kasutatakse liitvaktsiini, mis sisaldab difteeria, teetanuse, läkaköha, poliomüeliidi, B-viiruhepatiidi ja hemofiiluse nakkuse komponente. Täiskasvanutel on soovitatav revaktsineerida iga 10 aasta järel, kasutades difteeria-teetanuse liitvaktsiini.
Teetanuse traumapuhune profülaktika
Teatud haavatüüpide korral on teetanuserisk suurem. Sellised haavad on näiteks pinnasega, sülje või sõnnikuga/roojaga saastunud haavad, torke- ja laskehaavad, külmumised ja muljumised. Selliste traumade puhul on oluline õigeaegselt pöörduda arsti poole. Profülaktikaks manustatakse kannatanule 1 annus difteeria-teetanuse liitvaktsiini.
Ravi
Raviks kasutatakse teetanuse antitoksiini, antibiootikume ning lihaseid lõõgastavaid ravimeid.