Sindbis-viiruse kandlus on lindudel kindlaks tehtud Austrias, Bulgaarias, Eestis, Soomes, Rootsis, Norras, Tšehhi Vabariigis, Saksamaal, Valgevenes, Venemaal, Moldaavias, Poolas, Portugalis, Rumeenias, Ungaris, Itaalias, Hispaanias, Slovakkias, Serbias, Ukrainas ja Ühendkuningriigis.
Seda viirusnakkust esineb ka Aasias, Aafrikas, Aasias ja Okeaanias. Põhja-Euroopas esineb Sindbis-viirusnakkuse puhanguid, näiteks Soomes iga seitsme aasta tagant, peamiselt kõik haigusjuhud leiavad aset augustis ja septembris.
Haigustekitaja
Sindbis-viirus on RNA arboviirus (artropod borne ehk artropoodide poolt levivate viiruste), mis kuulub perekonda alphavirus ja sugukonda Togaviridae. Viirus avastati 1952. aastal sääskedel Egiptuses Niiluse jõe deltas. Esimene haigusjuhtum inimesel tuvastati 1961. aastal Ugandas. Viirus on sarnane chikungunya viirusega.
Nakkusallikas
Viiruse looduslikud peremehed on linnud ning rändlinnud levitavad Sindbis-viirust suurte vahemaade taha.
Levimine
Viirust kannavad inimestele üle viirusekandjate lindude verd imenud sääsed, eelkõige Culex, Culiseta, Aedes ja Anopheles liigid. Puuduvad tõendid inimeselt inimesele leviku kohta.
Peiteperiood
Peiteperioodi kestab 3 kuni 7 päeva.
Haigusnähud
Haiguse tunnused on palavik, pea- ja lihasvalu, laiguline-sõlmeline sügelev lööve kehal ja jäsemetel (mis kaob 7–10 päeva pärast). Iseloomulik on liigesvalu randme-, puusa-, põlve- ja hüppeliigestes, mis võib püsida kuid ja aastaid ning muutuda krooniliseks liigesepõletikuks (meenutades reumatismi). Lastel kulgeb haigus tavaliselt kerges vormis ilma liigesnähtudeta ning lööve võib meenutada tuulerõugete või parvoviirusnakkuse löövet. Haigusnähtudeta vorm esineb harva.
Haiguse läbipõdemisel kujuneb püsiv immuunsus. Surmaga lõppenud infektsioonidest ei ole teatatud.
Ennetamine
Põhiline ennetusmeede on vältida sääsehammustusi ja kasutada sääsetõrjevahendeid, eriti metsas ning marjul ja seenel käimisel.
Ravi
Spetsiifiline viirusvastane ravi puudub. Kasutatakse toetavat sümptomaatilist ravi.