Haigustekitaja
Haigustekitajaks on Rubella viirus, mis klassifitseeritakse rubiviiruste perekonda.
Nakkusallikas
Punetiste nakkusallikaks on nakatunud inimene. Haige inimene on nakkusohtlik 4 kuni 7 päeva enne lööbe tekkimist ja kuni kaks nädalat (kõige rohkem just 1 kuni 5 päeva jooksul) pärast lööbe teket.
Levimine
Punetised levivad peamiselt otsese kontakti ning nakatunu köhimisel või aevastamisel tekkivate piiskade kaudu ninaneelu sekreedist. Raseduse ajal, kui ema põeb punetisi, võib viirus levida ka emalt lootele ning põhjustada kaasasündinud punetiste sündroomi. Kaasasündinud punetiste sündroomiga vastsündinud võivad levitada viirust ka kuid pärast sündi.
Peiteperiood
Elupuhuselt omandatud punetiste peiteperiood on 12 kuni 23 päeva.
Haigusnähud
Haigusele on iseloomulik peenpunane (laigulis-sõlmeline) lööve nahal, palavik, suurenenud kaela,- ja kuklalümfisõlmed (lümfaadenopaatia) ja põletikulised protsessid hingamisteedes (nt kerge nohu), konjunktiviit, peavalu, harva ka liigesevalu. Nahalööve võib puududa 25%–50% haigetel. Haigus kulgeb täiskasvanutel raskemini kui lastel. Nendel võib lisaks loetletud nähtudele tekkida tüsistusena (eriti naistel) artriit ja/või entsefaliit.
Kaasasündinud punetisi iseloomustavad sünnieelsed kahjustused, mis on põhjustatud punetiste viiruse loodet kahjustavast toimest. Rasedus võib lõppeda ka abordi või loote surmaga. Kaasasündinud punetiste sündroomi kõige sagedamaks avaldumisvormiks on südame ja silmade väärarengud. Punetised võivad põhjustada ka pisipeasust (mikrotsefaaliat), vaimset alaarengut ja kurtust. Viimasel ajal on kaasasündinud punetistega seostatud ka trombotsütopeeniat, maksa ja põrna suurenemist, interstitsiaalset pneumooniat, südame lihase põletikku ja infarkti, samuti luude metafüüside kahjustusi (mõjutab inimese kasvu). Kaasasündinud punetistest põhjustatud kahjustused ei ilmne mõnikord imikueas, vaid selguvad hiljem. Uuringud on näidanud, et silma võrkkesta irdumine, glaukoom, insuliinsõltuv suhkrutõbi, kae ja kuulmise nõrgenemine, mis ilmnevad vanemas eas, võivad olla põhjustatud looteeas põetud punetistest.
Punetisi diagnoositakse tavaliselt seroloogiliste uuringutega, punetise viiruse nukleiinhappe tuvastamisega ning punetiste viirusi isoleeritakse kliinilisest uurimismaterjalist ainult spetsiaalsetes laborites.
Ennetamine
Punetised on vaktsiin-välditav nakkushaigus ja põhiliseks ennetusvahendiks on vaktsineerimine. Punetiste vastu vaktsineerimise põhieesmärk on kaasasündinud punetiste ennetamine.
Punetiste vastast immuniseerimist alustati Eestis 1992. aastal leetrite ja punetiste liitvaktsiiniga, millega algul vaktsineeriti ainult kuueaastasi lapsi. Alates 1994. aastast võeti kasutusele leetrite-mumpsi-punetiste liitvaktsiin ja lapsi hakati vaktsineerima vanuses 12 kuud ja koduvvaktsineerima 12. eluaastal. Alates 1997. aastast lapsi hakati vaktsineerima aastaseks saamisel ja korduvvaktsineerima 13. eluaastal. Põdemisjärgne ning vaktsineerimise järgne immuunsus on pikaajaline.
Punetiste vaktsiin on kõrge efektiivsusega ja 97%-l säilib immuunsus vähemalt 15–18 aastat endeemilise haigestumuse puudumisel, mõnede uuringute andmetel tekib immuniseerimise järgselt eluaegne immuunsus.
Ravi
Spetsiifiline punetiste ravi puudub. Ravi eesmärk on leevendada sümptomeid.