Haigustekitaja
Haiguse tekitaja on polioviirus, mis kuulub enteroviiruste hulka ning mis esineb kolme erineva serotüübina. Polioviirused taluvad mao madalat pH-d ja säilitavad mitme kuu vältel virulentsuse ka väljaspool organismi (vees – kuni 100 päeva, roojas – kuni 6 kuud). Polioviirused taluvad hästi külmutamist. Viirus hävib keetmisel ja UV kiirguse ning desinfitseerivate vahendite toimel.
Nakkusallikas
Nakkusallikas on haige inimene või viirusekandja, kes eritab viirusi roojaga või ülemiste hingamisteede sekreediga.
Tekitajad satuvad organismi sooletrakti või hingamisteede limakesta kaudu. Haigustekitaja esmane paljunemine toimub sooletraktis ja regionaalsetes lümfisõlmedes (enteraalne faas), seejärel tungivad viirused verre (vireemia). Verega satuvad viirused ka närvisüsteemi, eriti seljaaju eesmistesse sarvedesse. Viirus võib läbida vere-aju (hematoentsefaalse) barjääri ja kahjustada närvisüsteemi, mida tekib vähem kui 1% nakatanutest.
Ülejäänud patsientidel kujuneb ilma halvatuseta (aparalüütiline) vorm või kujuneb viiruskandlus. Inkubatsiooniperiood kestab 7–11 päeva (võimalik varieeruvus 3 kuni 35 päeva). Riskirühmaks on põhiliselt alla 5-aastased lapsed. Ehkki poliomüeliit on valdavalt lastel esinev haigus, siis haigestuvad sellesse ka täiskasvanud.
Levimine
Nakkuse ülekanne toimub inimeselt inimesele fekaal-oraalselt peamiselt saastunud toidu, joogi või esemetega. Nakatuda võib ka respiratoorselt.
Haigusnähud
Haigus võib kulgeda erinevate raskusastmete ja vormidena.
Tüüpiliselt algab haigus järsu palaviku tõusuga 38–40 °C ning üldiste mürgistusnähtudega (peavalu, loidus, halb enesetunne, isutus, oksendamine). Esinevad ka ülemiste hingamisteede katarri nähud nagu nasofarüngiit. Sageli tekivad ka kõhuvalu, kõhulahtisus või –kinnisus, vegetatiivsed nähud (vererõhu langus).
Tüüpilisteks nähtudeks on valud erinevates kehapiirkondades, eriti seljas, lülisamba komplemisel ja pea- või seljalihaste painutamisel. Sageli esinevad valud just nendes jäsemetes, kus hiljem kujunevad halvatused. 1/200 juhtudest tekib halvatus, mis on tagasi pöördumatu ja nendest juhtudest 5–10% lõppeb surmaga. Ligikaudu ¼ paralüütilise haigusekuluga haigetest jäävad invaliidideks.
Osadel patsientidel tekivad ka meningeaalsed sümptomid, lihasspasmid ning käte ja jalgade treemor. Preparalüütiline periood kestab kaks kuni viis päeva, seejärel palavik langeb ning äkki tekivad lõdvad halvatused. Vahel kaasub halvatustega uus palavikulaine. Kahjustuda võivad kõik lihased, kuid sagedamini tekivad jalgade lihaste kahjustused, harvem käte, kaela ja kehatüve lihaste kahjustused. Polioviirused võivad tungida ka ajukoorealustesse tuumadesse, mille tagajärjel kujunevad haigetel neelamis-, hingamis- ja kõnehäired. Diafragma haaratuse korral on tulemuseks kopsuatelektaasid ja kopsupõletik. Poliomüeliit võib kulgeda ka entsefaliidina. Paranemisperioodis mürgistusnähud taanduvad, kuid lõdvad halvatused jäävad.
Diagnoosimine
- Kliiniline diagnoos on võimalik spetsiifiliste haigustunnuste esinemisel (palavik, meningiidi- ja halvatussümptomid).
- Antigeeni määramine kurgulimast, ninalimast, roojast, verest ja liikvorist.
- Seroloogiliselt määratakse antikehi vereseerumis.
Ennetamine
1. Mittespetsiifiline profülaktika
- Hügieenireeglite täitmine
- Organismi vastupanuvõime tõstmine
2. Spetsiifiline profülaktika on immuniseerimine. Alates 1958. aastast hakati Eestis immuniseerima lapsi poliomüeliidi vastu. Lapsi vaktsineeritakse tänapäeval alljärgneva skeemi järgi:
- vanus 3 kuud – 1. annus
- vanus 4,5 kuud – 2. annus
- vanus 6 kuud – 3. annus
- vanus 1,5–2 aastat – 4. annus (esimene korduvvaktsineerimine)
- vanus 6–7 aastat – 5. annus (teine korduvvaktsineerimine)
Immuniseerimiseks kasutatakse inaktiveeritud poliomüeliidi vaktsiini (IPV), mis sisaldab inaktiveeritud viirusi, kuid mis ei põhjusta haigestumist. Vaktsiini kaitseefektiivsus on 99%. IPV vaktsiini manustatakse lastele kas monovaktsiinina või liitvaktsiini koosseisus. Arvatakse, et peale vaktsineerimist immuunsus säilib eluaegselt, kui lastele on manustatud kõik vajalikud vaktsiini annused.
Üldjuhul täiskasvanuid ei vaktsineerita.
Vajadusel võib IPV-ga vaktsineerida ka:
- poliomüeliidi endeemilistesse maadesse sõitvaid reisijaid;
- poliomüeliidi diagnostikaga tegelevaid laboritöötajaid;
- tervishoiutöötajaid nendes tervishoiuasutustes, kuhu hospitaliseeritakse ja kus ravitakse poliomüeliidi kahtlusega/lõtvade halvatustega patsiente;
- poliomüeliidi kahtlusega patsiendi lähikontaktseid.
Varem immuniseerimata täiskasvanu vaktsineeritakse kahe annuse IPV-ga 1–2 kuulise vahega, kolmas vaktsiiniannus manustatakse 6–12 kuu pärast. Juhul kui tekib kiire immuniseerimise vajadus, lähtutakse järgmistest tingimustest:
- kui aega on 8 nädalat ja rohkem, manustatakse IPV kolm annust vähemalt neljanädalase vahega;
- kui aega on 4-8 nädalat, manustatakse IPV kaks annust vähemalt neljanädalase vahega;
- kui aega on alla 4 nädala, manustatakse IPV üks annus.
Ülejäänud annused manustatakse täiendavalt kooskõlas immuniseerimisskeemiga, kui isik kuulub nakatumise riskirühma. IPV–ga immuniseerimise vastunäidustuseks on palavikuga kulgev äge haigus, ülitundlikkusreaktsiooni tekkimine vahetult peale vaktsiini eelmise annuse manustamist ning ülitundlikkus vaktsiini komponentide suhtes.
Ravi
Ägeda poliomüeliidi spetsiifiline ravi puudub, leevendatakse selle sümptomeid. Püsiv poliomüeliidihalvatus on pöördumatu ja ravi võib üksnes parandada liikuvust.