Newcastle’i viirus kuulub oma päritolult samasse paramüksoviiruste perekonda (Avulaviiruste sugukond), kuhu kuuluvad ka inimestel tuntud respiratooreid viirushaigusi – mumpsi, paragrippi ja metapneumoviirus-nakkust põhjustavad viirused. Nende viiruste geneetilist lähedust kinnitavad ka laboratoorsete uuringute tulemused – nimelt annab Newcastle’i viirus seroloogilisi ristreaktsioone nii mumpsi, paragripi kui inimese metapneumoviirus-nakkuse viirustega.
Newcastle’i viirused hävivad 6% kloorlubja lahuse toimel, keetmisel +100 ⁰C juures ühe minuti jooksul ning kuivamisel ja päikese/ultravioletse kiirguse toimel.
Haigustekitaja
Viirused satuvad inimese organismi kokkupuutel haigete lindudega või nende poolt saastatud esemetega (koos tolmuga) hingamisteede või silma sidekesta kaudu. Eeskätt on nakatumisest ohustatud linnufarmide töötajad, kelle seas on esinenud ka puhanguid. Lindude silmaeritisega eritub viirus 4–7 päeva jooksul.
Inimeselt inimesele viirused ei levi. Teadaolevalt ei ole inimesed nakatunud Newcastle’i taudi põdevate lindude liha või munade söömisel.
Nakkusallikas
Nakkusallikaks inimestele on farmilinnud, rändlinnud ja ka tuvid. Haiged linnud saastavad viirustega oma toidu, vee, esemed ja farmitöötajate riided.
Haigusnähud
Nakatunud inimestel tekib suhteliselt kerge haiguskuluga silma sidekesta põletik ehk follikulaarne konjunktiviit, mille haigustunnusteks on silmade punetus, laugude turse ja pisaravoolus. Rahvusvahelise määrangu alusel kuulub Newcastle’i viirus inimese teise ohuklassi ning viiruse selline ohutase on kehtestatud ka Eestis. Ka Ameerika Ühendriikides jm maades loetakse lindude Newcastle’i taudi inimesele ohtlikuks viirusnakkuseks.