Haigustekitaja
Mumps on RNA-viirus, mis kuulub paramüksoviiruste (Paramyxoviridae) sugukonda. Viirus on väliskeskkonnas vähe vastupidav.
Levimine
Mumps levib inimeselt inimesele ning nakkusallikaks on mumpsihaige. Haige on nakkusohtlik alates paar päeva enne süljenäärmete paistetust kuni viis päeva peale paistetuse alanemist.
Mumpsiviirus levib respiratoorsel teel piisknakkusena, kuid ka otsese kontakti kaudu mumpsihaigega. Viirus väljutatakse organismist süljepiiskade aerosoolina, mis oma madala disperssuse tõttu kaugele ei kandu ja sadeneb kiiresti. Parasvöötmes esineb haigusjuhte rohkem kevadtalvisel perioodil.
Peiteperiood
Peiteperiood kestab 14 kuni 25 päeva.
Haigusnähud
Mumpsi sümptomid võivad olla väga erinevad. Kõige tavalisem haigusvorm on kõrvasüljenäärmepõletik (parotiit), mis võib olla ühe- või mõlemapoolne. Haiguse lühikeses varajases etapis (1–2 päeva) võivad esineda peavalu, üldine halb enesetunne ja isutus. Seejärel tõuseb kehatemperatuur 38–39 °C, kõrvasüljenääre tursub ja muutub valulikuks algul ühel, hiljem sageli ka teisel pool.
Tursunud näärme kohal on nahk sile ja läikiv, ilma punetuseta. Palpeerimisel tundub tursunud nääre taignataoliselt pehme. Mälumine ja neelamine on takistatud. Kahjustuda võivad ka teised näärmed (sugu-, kõhu-, kilpnääre jt). Mumpsiviirus läbib suhteliselt kergesti ka hematoentsefaalse barjääri.
Oluline on teada, et mumps võib kulgeda ka varjatult või täiesti ilma sümptomiteta. Erinevate uuringute põhjal võib esineda 15–50% kergete vormidega haigusjuhte ning 15–54,3% asümptomaatilisi vorme.
Mumpsi diagnoositakse laboratoorselt seroloogiliste uuringute või mumpsiviiruse isoleerimisega kliinilisest uurimismaterjalist.
Ennetamine
Haigestumisest hoidumiseks isoleeritakse haige pereliikmetest ja ravitakse kodus, vajadusel hospitaliseeritakse nakkushaiglasse või -osakonda. Koduse ravi korral lõpetatakse haige isoleerimine üheksa päeva pärast haiguse algust. Haige nina-neelueritised ning nendega saastunud esemed ja vahendid desinfitseeritakse.
Põhiliseks ja kõige tõhusamaks ennetusmeetmeteks on vaktsineerimine. Vastavalt riiklikule immuniseerimiskavale vaktsineeritakse lapsi mumpsi vastu ühe aasta vanuselt ja revaktsineeritakse 13-aastaselt. Alates 1994. aastast on kasutusel leetrite, mumpsi ja punetiste liitvaktsiin.
Pärast põdemist kujuneb eluaegne immuunsus. Kui ema on mumpsi põdenud, siis on laps esimese eluaasta jooksul üldjuhul kaitstud emalt saadud antikehade tõttu.
Korduva põdemise korral on vajalik laboratoorne kinnitus.
Ravi
Spetsiifiline ravi puudub. Ravi eesmärk on leevendada sümptomeid.