Haigustekitaja
Marutõve tekitajaks on marutõbe viirus, mis kuulub Lyssavirus'e perekonda ja Rhabdoviridae sugukonda. Viirus on RNA-viirus, millel on ainulaadne kuju, meenutades kuulikesi.
Nakkusallikas
Nakkusallikaks on haige loom.
Levimine
Marutõve viirus levib loomade ja inimeste vahel peamiselt sülje kaudu. Haigestunud loom võib viirust edasi anda hammustades või sülje kokkupuutel haavaga nt lakkudes. Viiruse levik võib toimuda ka, kui sülg puutub kokku silmade, nina või suu limaskestadega.
Peiteperiood
Haiguse peiteperiood on keskmiselt 1–2 kuud, minimaalselt üks nädal ja maksimaalselt enam kui aasta. Peiteperioodi pikkus sõltub viiruse sisenemiskohast, viiruse kogusest ja haava asukohast närvisüsteemi suhtes.
Haigusnähud
Marutõve varajased sümptomid on üldised ja võivad meenutada gripilaadseid nähte, sealhulgas palavik, peavalu ja üldine nõrkus. Haiguse progresseerudes ilmnevad neuroloogilised sümptomid nagu ärevus, segasus, hallutsinatsioonid, hüdrofoobia (veepelg) ja aerofoobia (õhupelg). Haiguse lõppstaadiumis esineb raske ajupõletik, krambid, halvatusnähud ja kooma, mis lõpeb surmaga.
Diagnoosimine toimub peamiselt patsiendi küsitlemise ja haiguspildi ning laboratoorse uuringu alusel.
Ennetamine ja tõrje
Marutõve ennetamine keskendub peamiselt loomade vaktsineerimisele ja inimeste teavitamisele. Kõik koduloomad, eriti koerad ja kassid, peaksid olema vaktsineeritud marutõve vastu, lisaks on metsloomade suukaudne marutaudi vastane vaktsineerimine tõhusaks viisiks haiguse tõkestamisel metsloomade seas.
Ravi
On olemas tõhus marutõve vaktsiin. Seda kasutatakse ka pärast seda, kui keegi on viirusega kokku puutunud, et piirata haiguse tekkimise võimalusi. Sellisel juhul tuleb vaktsiin manustada võimalikult kiiresti pärast kokkupuudet.
Kui haigus on alanud, ei ole marutõvel ravi.