Lümfaatiline filariaas

Lümfaatiline filariaas on parasitaarne nakkus leviv sääskedega ning on levinud Aafrikas, Aasias, Lõuna- ja Ladina-Ameerikas ning Okeaanias.

Haigustekitaja

Lümfaatilise filariaasi tekitajateks on Filarioidea supersugukonda kuuluvad ümarussid filaariad Wuchereria bancrofti, Brugia malayi ja B. timori. 90% haigusjuhtudest on põhjustatud filaaria W. bancrofti poolt.

Nakkusallikas

Nakkusallikaks on haige inimene. Mikrofilaariad (filaariate vastsete-laadne staadium) võivad püsida nakatunud inimese veres 5–10 aastat.

Tais, Malaisias, Filipiinidel, Indoneesias ja Ida-Timoris on haigustekitajate kandjateks kassid ja kärpkassid.

Levimine

Haigustekitajate ülekandjateks on sääsed: W. bancrofti kannavad üle Culex pipiens quinquefasciatus, Anopheles gambiae, A. funestus, Aedes scapularis, Ae. polynesiensis ja Ae. pseudoscutellaris; B. malayi’d kannavad üle mitmed Anopheles, Aedes ja Mansonia liiki sääsed ning B. timori’t kannab üle A. barbirostris.

Sääsed muutuvad nakatamisohtlikeks 12 kuni 14 päeva pärast vere imemist.

Peiteperiood

Peiteperioodi pikkuseks on W. bancrofti’ga nakatumisel 6–12 kuud ja B. malayi’ga nakatumisel 3–6 kuud, mil täiskasvanud filaariad hakkavad produtseerida mikrofilaariad verre.

Haigusnähud

Täiskasvanud nematoodid kahjustavad põhiliselt lümfisüsteemi, kusjuures haigus võib kulgeda:

  • sümptomaatilises,
  • asümptomaatilises,
  • kõrge palavikuga vormis koos lümfadeniidi ja lümfangiidiga,
  • lümfostaasiga vormis koos vesisonga, piimandkusesuse, lümfödeemi ning jäsemete, rinna ja suguelundite elefantiaasi tekkega ning
  • troopilise pulmonaarse eosinofiilia sündroomina koos paroksüsmaalse öise astmaga, kroonilise kopsukahjustusega, korduva madala palavikuga ja väljakujunenud eosinofiiliaga.

Ennetamine

Põhiline ennetusmeede on sääsehammustuste vältimine filariaasi endeemilistes maades. WHO soovitab dietüülkarbamasiin-tsitraadi profülaktilist manustamist endeemilistes piirkondades.

Ravi

Spetsiifiliste parasiitide vastane ravim.