Leepra

Leepra ehk pidalitõbi ehk Hanseni tõbi on üks vanimaid inimeste nakkushaigusi – pidalitõbe tunti Aasias juba 4000 aastat tagasi. Eestisse tõid selle haiguse tõenäoliselt ristirüütlid 11–13. sajandil.

Kuigi praegusel ajal arvatakse leeprat unustatud troopiliste nakkuste hulka, esineb siiski endiselt haigusjuhtumeid enam kui 120 riigis ja igal aastal teatatakse enam kui 200 000 uuest juhtumist.

Leepra on pikaajaliselt kestev krooniline nakkushaigus, mis kahjustab peamiselt nahka ja perifeerseid närve, kuid ka ülemiste hingamisteede limaskestasid ja silmi. Mõnel juhul võib kaotada puudutus- ja valutunde, suurendades vigastuste (näiteks lõikehaavade või põletuste) tõenäosust. Raskematel ning ravimata jäänud juhtudel võib haigus lõppeda jäsemete kaotusega.

Tänu koordineeritud tõrjemeetmete rakendamisele, eeskätt tõhusale ravile, on leeprasse haigestumine viimase 30 aasta jooksul kogu maailmas järsult vähenenud. WHO andmetel esineb käesoleval ajal leepra endeemiliselt Aafrikas, Indias, Brasiilias. Üksikjuhte ehk sporaadilisi leepra haigusjuhte registreeritakse Ameerika Ühendriikides ja Euroopa riikides (peamiselt epidemioloogiliselt ebasoodsatest regioonidest saabunud immigrantide ja põgenike seas). 1977. aastal oli Eestis 41 leeprahaiget, samal aastal suleti ka Eesti viimane leprosoorium (leepradispanser) Kuudal.

Haigustekitaja 

Leepra haigustekitajaks on mükobakterid Mycobacterium leprae ja Mycobacterium lepromatosis, mis kuuluvad tuberkuloositekitajaga samasse perekonda. Need oma kapslit ega tekita eoseid, seega ei ole ta püsiv väliskeskkonnas.

Leepra mükobakter võib säilida väljaspool inimorganismi (nt kuivanud eritistes) kuni 7 päeva. Ka inimese organismis on leepra mükobakter väga aeglaselt kasvav, mistõttu võib esmaste sümptomite arenemine pärast nakkustekitajaga kontakti võtta kuni 20 aastat.

Nakkusallikas

Nakkusallikas on haige inimene. Haige muutub ohutuks teistele inimestele ühe päeva jooksul pärast kombineeritud ravi alustamist.

Levimine

Leepra ei levi inimeste vahel kergesti. Kuigi leepra levib köhimisel või aevastamisel baktereid sisaldavate õhkpiiskade sissehingamise kaudu, peab terve inimene olema pikaajalises lähikontaktis (mitmete kuude jooksul) ravimata leeprahaigega, et ise haigeks jääda. Ligikaudu 95% inimestest pärast nakatunuga kontakti ise ei nakatu, sest nende immuunsüsteem suudab võidelda tõbe põhjustavate bakteritega.

Leepra ei levi sugulisel teel ja see ei kandu raseduse ajal ka lootele. Leepra ei oma puhangulist levikupotentsiaali.

Peiteperiood

Leepra peiteperiood on 1 kuni 20 aastat ja võib ulatuda 35 kuni 40 aastani.

Haigusnähud

Naha ilmingutest on kahvatud või punakad laigud nahal, mis on tundetud puudutusele, kuumusele või valule, naha paksenemine või karedus ning naha all sõlmekeste ja muhlude (nahapaksendite, leproomide) tekkimine, tihti näol või kõrvanibudel, kulmude või ripsmete väljalangemine.

Närvikahjustuste tõttu võivad tekkida tuimus ja puute-, valu- ja temperatuuritundlikkuse kadu kätes, jalgades ja mujal kehal, lihaste nõrkus ja halvatus, eriti jäsemetel. Tundehäirete tõttu võivad tekkida mädanevad haavandid ja sõrmede kahjustused. Küünarnukkide, põlvede ja kaela külje ümber olevad närvid võivad olla suurendatud. Silmanärvi kahjustus võib põhjustada pimedaksjäämist. Limaskesta kahjustumise tagajärjel võib esineda ninakinnisus ja ninaverejooksud ning silmade kuivus ja ärritus.

Haigus esineb kahes vormis:

  • Tuberkuloidne vorm – põhjustab mononeuropaatiaid, mille puhul tekivad tundehäired ning depigmenteerunud nahapiirkonnad. See vorm on kergemalt kulgev, üksikute kahjunähtudega.
  • Lepromatoosne vorm – kahjustatud piirkonnad on ulatuslikud ning selle tulemusena tekivad kroonilised haavandid. Kahjustuvad esmajoones käed ja nägu. Haiguse progresseerudes kaob täielikult naha puute-, valu- ja temperatuuritundlikkus. Tundehäirete tõttu võib kahjustus areneda kuni sõrmede iseenesliku amputatsioonini – tekib sõrmede mutilatsioon ehk köntumine (mutilatio). Lihased kõhetuvad, tekivad kontraktuurid. Mõnedel haigetel muhud laatuvad ning tekib omapärane nn „lõvilõug“. Kulmud ja ripsmed võivad välja langeda.

Leeprat diagnoositakse üldjuhul haigusele iseloomulike haigusnähtude ja mikrobioloogilise leiu alusel. Haigus on ravitav kombinatsioonraviga, kuid ravi võib kesta kuni kaks aastat.

Ennetamine 

Uute haigusjuhtude ennetamiseks on tähtis haigete õigeaegne avastamine ja varajane ravi alustamine. Oluline on lähikontaktsete meditsiiniline jälgimine ja isikliku hügieeni reeglite täitmine, eeskätt käte pesemine seebi ja veega ning naha mikrohaavade saneerimine.