Haigustekitaja
Haigustekitajaks on Arenaviridae sugukonda kuuluv RNA Lassa viirus.
Nakkusallikas
Looduses on Lassa viiruse kandjateks Mastomys liiki kuuluvad rotid, kes eritavad viirusi uriini ja väljaheidetega väliskeskkonda. Inimesele on nakkusallikaks tavaliselt nakatunud inimene.
Levimine
Viirused levivad inimeselt inimesele haige vere, uriini, rooja, sülje või mehe seemnevedelikuga. Inimene võib nakatuda ka rottide uriini või roojaga kokkupuutumisel.
Haigega kokku puutunud isikud jagatakse kolme riskikategooriasse sõltuvalt kontakti iseloomust:
- 1. kategooria: risk puudub – pereliige, sama korteri/maja elanik, kes ei ole haigega või tema eritistega kokku puutunud;
- 2. kategooria: väike risk – haiget hooldavad/ravivad tervishoiutöötajad, laborandid/laboritehnikud, kes ei töötle uurimismaterjali või kes kasutavad isikukaitsevahendeid;
- 3. kategooria: suur risk – isikukaitsevahendeid mittekasutav isik/tervishoiutöötaja, kes puutub vahetult kokku haigematerjaliga või kes on saanud töötamisel nõelatorke. Haigega kokkupuutunud isikuid jälgitakse (mõõdetakse temperatuuri, jälgitakse haigusnähtude ilmumist) 21 päeva jooksul alates viimasest teadaolevast kokkupuutumise päevast.
Peiteperiood
Peiteperiood kestab 6 kuni 21 päeva (keskmiselt 7 kuni 10 päeva).
Haigusnähud
80% juhtudest avalduvad kergelt või üldse ilma sümptomiteta.
Ennetamine
Vaktsiin puudub. Ennetamise meetmeks peetakse „kogukonna hügieeni“, kus närilisi ei lasta kodudesse. Haigestunud inimesega kontakti vältimine, eriti tema vere ja kehavedelikega.
Ravi
Varajane toetav ravi koos rehüdratsiooni ja sümptomaatilise raviga. Üldine surmajuhtumite määr on 1%
Diagnoosimine:
Kliiniline diagnostika on keerukas, sest meie tervishoiutöötajatele on see tundmatu nakkushaigus, mille haigusnähud sarnanevad algstaadiumis kõhutüüfuse ja malaariaga. Uurimismaterjaliks on vere- või uriiniproov. Uuritakse RT-PCR meetodiga.