Laiusstõbi ehk difüllobotriaas

Laiusstõbe ehk difüllobotriaasi põhjustab laiuss, kellega inimene võib nakatuda mage- ja riimvee kalu (haug, kiisk, ahven, luts, lõhe, forell) süües. Inimeses parasiteerib laiuss peensooles ning võib seal kasvada mitmeid aastaid ja isegi kuni 15 m pikkuseks.

Peamisteks haigusega kaasnevateks sümptomiteks on seedehäireid, kõhuvalu, peavalu, nõrkus ja peapööritus, närvilisus, isutus, aneemia ning B12 vitamiini puudus. Haiguse vältimiseks on oluline kala eelnevalt kuumtöödelda.

Haigustekitaja

Laiusstõbe põhjustab inimese sooles parasiteeriv laiuss (lad k Diphyllobothrium latum). Laiussile on iseloomulik kolmeperemeheline elutsükkel, kusjuures peaperemeheks on kalatoidulised kiskjad (sh inimene). Vaheperemeesteks on vee-elulised vähilaadsed ning lisaperemeesteks ja ühtlasi inimese peamiseks nakkusallikaks on mage- või riimvees elavad kalad – haug, kiisk, ahven, luts, lõhe, forell.

Inimeses parasiteerib laiuss peensooles ning võib seal kasvada isegi kuni 15 m pikkuseks. Inimene nakatub laiussi vastset ehk vageltangu sisaldava ebapiisavalt kuutöödeldud kala söömisel. Selle järgselt kinnitub vageltang peensoole seinale ning areneb 5–6 nädalaga suguküpseks ussiks, kelle toodetud munad väljuvad nakatunud inimese väljaheitega ümbritsevasse keskkonda.

Nakkusallikas

Inimene nakatub toore või väheküpsetatud, -soolatud vageltange sisaldava kala või kalamarja söömisel. Eestis on enamohtlikeks kaladeks haug ja luts. Parasiidi levitajateks on inimene ja teised peaperemehed.

Levimine

Laiuss on levinud maailmas laialdaselt, peamiselt paraskliimavööndis aladel, kus toitutakse palju kalast. Enam haigestunuid esineb Põhja-Euroopas — Skandinaavias, Soomes, Baltimaades, aga ka Põhja-Ameerikas — Suure Järvistu piirkonnas, Alaskal. Haigusjuhte esineb ka Tšiilis, Argentiinas ja Kesk-Aafrikas. Eestis on laiuss üks enam levinud helmintidest.

Peiteperiood

Kolm kuni kuus nädalat alates laiussi munade neelamisest kuni nende ilmumiseni väljaheitesse.

Haigusnähud

Nakatunutel esineb seedehäireid, kõhuvalu, peavalu, nõrkust ja peapööritust, närvilisust, isutust, aneemiat ning B12 vitamiini puudust. Haigel ei kujune immuunsust, ta ei ole suhtlemisel nakkusohtlik, kuid levitab parasiiti keskkonda.

Ennetamine ja tõrje

  • Haigete inimeste ja loomade ravi ning haiguskahtlaste ja ohupiirkonna inimeste kontroll.
  • Teabe levitumine kalade kulinaarse töötlemise vajalikkusest — vastsed hukkuvad -6° C juures 7 ööpäevaga, -18° C juures 2 ööpäevaga, keetmisel 20 minutiga ning tugeval kuumsoo­lami­sel kuni 6 tunniga.
  • Asulate heitvete bioloogiline puhastamine.
  • Veekogude kalade uuring, et hinnata haiguse levikut nende hulgas.

Ravi

Diagnoosi kinnitab ja efektiivse ravi määrab arst. Üldiselt kasutatakse tablettravi.