Eestis ei esine jaapani entsefaliiti, kuid reisijad, kes külastavad endeemilisi piirkondi, võivad nakatuda. Ennetusmeetmetena pakutakse vaktsineerimist neile, kes plaanivad pikemat viibimist kõrge riskiga piirkondades.
Haigustekitaja
Jaapani entsefaliidi viirus on RNA arboviirus (arthropod-borne virus), mis kuulub Flaviviridae sugukonda, Flavivirus perekonda. Viirus säilib väga hästi väliskeskkonnas: keetmisel kuni 2 tundi, piirituse ja eeteriga töötlemisel kuni 3 päeva, külmutamisel kuni üks aasta.
Nakkusallikas
Viiruse pärisperemehed on sead ja soolinnud, kelle organismis viirus paljuneb, kuid loom ise ei haigestu. Sääsed nakatuvad kandvalt loomalt toitudes. Inimene ise ei ole viiruse peremees, st ta ei edasta viirust edasi.
Nakkuse ülekandjaks ehk vektoriks on sääsed Culex pipiens, C. trithaeniorhynchus, Aedes togoi ja Ae. japonicus. Nakkuse levik on proportsionaalne sääskede populatsiooni arvuga. Hinnanguliselt on nakatunud 1–3% sääskedest. Sääsed paljunevad riisipõllu vees ja veekogudes, mistõttu haigestuvad sagedamini inimesed, kes elavad ja/või töötavad põllumajanduslikus piirkonnas või soistel aladel. Viirus tsirkuleerib looduses haigurlastel (olukord, kus viirus on olemas, kuid peremeesorganism ei näita haigestumise märke).
Levimine
Inimene nakatub sääsehammustuse kaudu. Jaapani entsefaliit ohustab seetõttu enim põllumajandus- või soistel aladel elavaid ja töötavaid või neid piirkondi külastavaid inimesi.
On teada ka juhtumeid, kus viirus on kandunud emalt lootele platsenta kaudu.
Peiteperiood
Peiteperiood kestab 5–15 päeva.
Haigusnähud
Enamik nakatumisi on asümptomaatilised või kergekujulised, kuid üks 250-st nakatumisest võib põhjustada raske haiguse. Haiguse kulg sõltub vanusest ning tervislikust seisundist. Riskirühma kuuluvad lapsed vanuses kuni 10 aastat. Sümptomaatilisel patsiendil tekib ajupõletikust tingitud kõrge palavik, peavalu, desorientatsioon, kooma, värinad ja vaimse seisundi muutused. Liikumishäired, neuroloogilised häired ja krambid on tavalised, eriti lastel.
Ligikaudu iga neljas sümptomaatiline juhtum on surmav. Ellujäänutest 25–45%-l esinevad mitmesugused neuropsühholoogilised jääknähud.
Kui lapseootel naine nakatub viirusega 1. või 2. trimestril, võib rasedus katkeda.
Ennetamine
Nakatumist saab vältida kahel viisil: hoiduda sääsehammustustest (eriti riski kujutatavates maapiirkondades) või vaktsineerimisega.
Sääsehammustuse vältimiseks tuleb:
- magamisel kasutada sääsevõrku;
- hävitada sääsed magamistoas;
- kontrollida akna- ja uksevõrkude tihedust, vajadusel kasutada sääsevõrku;
- loodusesse minekul riietuda rõivastesse, mis katavad kogu keha, ning kasutada putukatõrjevahendeid (efektiivsed on N,N-dietüül-m-toluamiidi (DEET) sisaldavad repellentid). Lapsed ja rasedad peavad olema nendega ettevaatlikud ning vältima nende kasutamist pikemat aega.
Vaktsineerimine
Täiskasvanute immuniseerimiseks jaapani entsefaliidi vastu kasutatakse inaktiveeritud vaktsiini. Vaktsineerimine on soovitatav inimestele, kes:
- plaanivad viibida nakkusohtlikus piirkonnas rohkem kui üks kuu;
- viibivad väljaspool tavalisi turismipiirkondi;
- kelle töö võib olla seotud võimaliku nakatumisriskiga.
Tavalisele linnaturistile ei ole immuniseerimine jaapani entsefaliidi vastu vajalik, kuid soovitatav on eelnevalt konsulteerida reisimeditsiini arstiga. Vaktsiini kasutamine lastel ja noorukitel ei ole soovitatav ohutuse ja tõhususe andmete puudumise tõttu. Vaktsineerimiskuur koosneb kahest 0,5 ml doosist, manustatuna järgmise skeemi alusel: esimene annus ja 28 päeva pärast esimest annust teine annus.
Vaktsineerimise vastunäidustused
- Ülitundlikkus vaktsiini toimeaine või selle jääkide suhtes
- Äge palavikuline haigestumine (vaktsineerimine lükatakse edasi kuni tervenemiseni)
- Ülitundlikkuse tekkimine pärast vaktsiini esimest doosi
Ravi
Spetsiifiline viirusvastane ravi puudub. Kasutatakse toetavat sümptomaatilist ravi.