Haigustekitaja
Hantaviirused on iseseisvasse perekonda kuuluvad RNA-viirused.
Haigustekitavad hantaviirused on piirkonniti erinevad:
- Puumala viirus – levinud peaaegu kogu Euroopas, v.a Ühendkuningriigis, Vahemere rannikualadel ja Kaug-Põhjas;
- Dobrava viirus – levinud Kagu-Euroopas;
- Saaremaa viirus – Kesk- ja Ida-Euroopas ning Baltimaades;
- Seoul, Tula ja Seewis viirus – seni Euroopas harvaesinevad;
- Hantaan, Amuuri, Soochongi ja Souli viirus – Aasias;
- Andes viirus – Lõuna-Ameerikas,
- Sin Nombre viirus – USA idaosas.
Nakkusallikas
Nakkuseallikaks on väikenärilised. Iga hantaviirus on tavaliselt seotud kindlate näriliste liikidega, mis kuuluvad perekondadesse Rattus, Myodes, Apodemus jt. Nakatuda võivad ka kodused lemmiknärilised ja laboratoorsed katsenärilised ning Soomes on viirust leitud ka muttidel.
Viirused esinevad haigusenähtudeta näriliste uriinis, roojas ja süljes. Viirusekandja näriline hakkab viiruseid eritama 5–6 päeva pärast nakatumist ning viiruse eritumine võib kesta kuni kaks kuud.
Levimine
Peamine hantaviirusega nakatumise viis on näriliste kuivanud uriini, rooja või süljega saastunud tolmu või aerosooli sissehingamine. Andes viiruse puhul on täheldatud ka inimeselt inimesele levikut, kuid see eeldab tihedat pikemajalist kontakti.
Euroopas hantaviirused inimeselt inimesele ei levi.
Hantaviirusnakkuse puhangud ja epideemiad esinevad sagedamini aastatel, mil näriliste arvukus ja levik on suurenenud.
Peiteperiood
Peiteperioodi kestab tavaliselt 2–4 nädalat, varieerudes mõnest päevast kuni kahe kuuni.
Haigusnähud
Hantaviiruse nakkus võib kulgeda kolmes erinevas haigusvormis:
- neerusündroomiga hemorraagiline palavik – esineb peamiselt Euroopas ja Aasias; raskema kuluga haigust põhjustavad Hantaani ja Dobrava viirused, kergema kuluga haigust Saaremaa viirus. Sama haigusvormi põhjustav Seoul viirus on levinud üle maailma.
- epideemiline neeruhaigestumine (nephropathia epidemica) – esineb Euroopas ja on põhjustatud Puumala viirusest; tegemist on Euroopas kõige sagedasema ja üldjuhul kergema kuluga hantaviirusnakkusega.
- hantaviiruslik kardiopulmonaalne sündroom – esineb Ameerikas; põhjustajateks on nt Andes viirus Argentinas ja Tšiilis; Laguna Negra viirus Boliivias ja Paraguais; Juquitiba viirus Brasiilias; Black Creek Canal ja Bayou viirused USA kaguosas; New York-1 ja Monongahela viirused USA idaosas ning Sin Nombre viirus Põhja-Ameerikas. Haigus võib progresseeruda hingamispuudulikkuse, kopsuturse ja šokini ning suremus on 35–50%.
Esmasteks haigusnähtudeks on kõrge palavik ilma hingamishäireteta, tugev peavalu, kõhu- ja seljavalu ning trombotsütopeenia. Umbes nädala möödudes tekib neerutalitluse häire, mis kestab 1–2 nädalat. Paranemine võib kesta mitu nädalat.
Võimalikud tüsistused on glomerulonefriit (neerupäsmakeste põletik), hüpopituitarism (ajuripatsi vaegtalitlus), Guillain–Barré sündroom ja hüpertensioon. Puumala viiruse nakkuse suremus on 0,1–0,4%, Dobrava viiruse korral kuni 12%.
Haiguse läbipõdemise järel kujuneb tõenäoliselt eluaegne immuunsus.
Ennetamine
Nakatumise vältimiseks tuleb:
- vältida kokkupuudet närilistega ja nende uriini, rooja või süljega saastunud tolmuga;
- saastunud kohtade puhastamisel vältida tolmu tekitamist ning kasutada desinfitseerivaid vahendeid ja kindaid. Koristamisel tuulutada ruume;
- kasutada respiraatorit või kaitsemaski, et vähendada saastunud tolmu sissehingamise riski.
Ravi
Spetsiifiline ravi puudub. Rakendatakse toetavat ja sümptomaatilist ravi, sealhulgas vedeliku ja elektrolüütide tasakaalu korrigeerimist, vajadusel valuravi, trombotsüütide ülekannet ning vererõhu ja hapnikuga varustatuse toetamist. Neerufunktsiooni häirete korral kasutatakse dialüüsi.