WHO andmetel haigestub maailmas igal aastal dengue palavikku 50–100 miljonit inimest, nendest poolel miljonil tekib dengue palaviku hemorraagiline vorm. Aastas sureb 20 000–25 000 inimest, enamasti lapsed.
Dengue palavik on levinud rohkem kui 100 riigis – Vahemere idaosas, Aasias, Aafrikas, Lõuna-Ameerikas, Vaikse ookeani ja Kariibi mere piirkondades, kust reisijad toovad seda Euroopasse. Viirusnakkuse kohalikku levikut Euroopas on täheldatud Prantsusmaal, Horvaatias, Hispaanias ja Itaalias. Viimane ulatuslik ja kõrge suremusega dengue palaviku epideemia Euroopas esines 1927–1928. aastal Kreekas.
Haigustekitaja
Dengue palaviku tekitajaks on RNA arboviirus, mis kuulub Flaviviridae sugukonda, Flavivirus perekonda. Dengue viirusel on neli serotüüpi (DEN-1, DEN-2, DEN-3, DEN-4). Ühe serotüübi antikehad ei taga immuunkaitset teiste tüüpide poolt põhjustatud nakkuse vastu.
Dengue palaviku läbipõdemisel tekkiv viirusevastane tüübispetsiifiline immuunsus on eluaegne.
Nakkusallikas
Viiruste nakkusallikaks asulates on haiged inimesed ning troopilistes ja subtroopilistes metsades elavad ahvid.
Levimine
Dengue palaviku viirusi levitavad inimestele peamiselt Aedes aegypti emased sääsed, kelle hammustuste kaudu satuvad viirused inimese organismi. Viirusi võivad levitada ka A. albopictus sääsed. Sääsk muutub nakatamisohtlikuks temperatuuril +27 ºC 8–12 päeva pärast haige inimese vere imemist ja on viiruste allikaks kogu eluperioodi jooksul.
Nakatunud inimese veres on viirused vahetult enne palaviku tekkimist kuni palavikuperioodi lõpuni, s.t 4–5 päeva, maksimaalselt 12 päeva.
Sääsed ründavad inimesi hommikul mõni tund pärast päikesetõusu ja õhtul enne päikeseloojangut. Aedes aegypti sääsed on levinud näiteks Madeira saarel, kust nad võivad levida ka Mandri-Euroopasse. Aedes albopictus sääsed on levinud Lõuna-Euroopa maades. See sääseliik talub hästi madalaid temperatuure.
Inimeselt inimesele nakkus ei levi.
Peiteperiood
Peiteperiood kestab 3–14 päeva, keskmiselt 4–7 päeva.
Haigusnähud
- Klassikaline dengue palavik: 40%–80% dengue viirusnakkuse juhtudest on asümptomaatilised.
Kliiniliselt väljendunud haigusele on iseloomulik äge algus kõrge palaviku, pea-, liiges-, lihas- ja seljavaluga. Palavik püsib 6–7 ööpäeva. Algsümptomite järel ilmub üldine lihasvalu, iiveldus, oksendamine ja nõrkus. 3–5 ööpäeva möödudes tekib laigulis-sõlmeline või leetrite sarnane mitte sügelev lööve, mis algab rindkerelt ning levib näole ja jäsemetele. Haigus kestab umbes kümme päeva, paranemisperiood on pikk ja vaegustega. 5% juhtudest on haiguse kulg raske, kuid selle haigusvormi surmajuhte esineb harva (1%).
- Dengue hemorraagiline palavik: raske kuluga, eluohtlike tüsistustega haigusvorm, mis sagedamini tekib lastel ja noorukitel.
Tekib juhul, kui dengue viiruse ühe serotüübi poolt põhjustatud viiruspalavikku põdenud inimene nakatub lühikest aega pärast dengue viiruse teise serotüübiga. Haigus algab samade nähtudega nagu klassikaline dengue palavik, kuid 2–5 ööpäeva möödumisel haige seisund järsult halveneb, tekivad verevalumid ja verejooksud ning kiiresti kujuneb organismi ohtlik vedelikukaotus ja võib tekkida hüpovoleemiline šokk, mitmete elundite kahjustus, mille tagajärjel võib haigus lõppeda surmaga. Letaalsus on 40%-50%.
Ennetamine
- Olemas on dengue vastane vaktsiin, kuid see on mõeldud riskipiirkondade elanikele, eriti lastele ja juba põdenud inimestele.
- Sääsehammustuste vältimine dengue palaviku levikupiirkondades: riiete kandmine, sääsevõrkude ja putukatõrjevahendite kasutamine (alla kolme kuu vanustel lastel ei kasutata repellente).
- Reisijatelt, kes on viibinud dengue palaviku levikuga maades ja piirkondades, ei võeta doonoriverd vähemalt 14 päeva jooksul pärast tagasi pöördumist.
Ravi
Spetsiifiline ravi puudub, teostatakse sümptomaatiline toetav ravi.
Diagnoosimine
Dengue palaviku lõpliku diagnoosi kinnitab laboratoorse uuringu tulemus. Laboratoorse diagnostika meetodid on: RT-PCR (vereproov kuni viienda haiguspäevani), mittestruktuurse-1 dengue antigeeni määramine (kuni neljanda haiguspäevani), dengue serotüübi ja genotüübi määramine, seroloogiline IgM antikehade määramine (5–6 haiguspäevast alates), IgG antikehade tiitri tõus ägeda- ja paranemisfaasi seerumites.
Dengue viirus võib anda seroloogilisi ristreaktsioone muude flaviviirustega.