Äge B-hepatiit on enamasti lühiajaline ja ägeda kuluga, kuid võib mööduda ka asümptomaatiliselt. Äge B-viirushepatiit võib üle minna krooniliseks maksapõletikuks. Krooniline B-hepatiit võib põhjustada püsivaid maksakahjustusi, maksatsirroosi ja maksavähki. Haigust on hinnanguliselt põdenud iga kolmas inimene maailmas, kellest krooniline B-hepatiit on kujunenud enam kui 250 miljonil inimesel.
B-viirushepatiiti haigestumine on oluliselt vähenenud tänu vaktsineerimisele. Eestis hakati lapsi vaktsineerima 1999. aastast.
Haigustekitaja
Haigustekitajaks on B-hepatiidi viirus (HBV). HBV on Hepadnaviiruste sugukonda kuuluv DNA-viirus.
Nakkusallikas
Nakkusallikaks on nakatunud inimene. Inimene võib olla nakkusohtlik juba enne haigusnähtude ilmnemist.
Levimine
B-hepatiidi viirus on väga suure nakatamisvõimega. Viirus on välises keskkonnas vastupidav ning talub nii külmutamist kui ka lühiajalist keetmist. HBV hävitamiseks tuleb kasutada tugevatoimelisi desinfitseerimisvahendeid.
B-hepatiidi viirus levib:
- vere teel (kontrollimata vereülekande käigus, süstalde korduval kasutamisel, tätoveerimisel, augustamisel, torkevigastustel ning mikrotraumade korral verega saastunud olmeesemete, nt hambaharja või raseerimisvahendite kasutamisel);
- sugulise vahekorra käigus;
- sünnituse ajal emalt vastsündinule.
Haiguse riskirühmadesse kuuluvad:
- vastsündinud, kelle ema on nakatunud B-hepatiidi viirusega;
- nakatunud inimeste seksuaalpartnerid;
- sageli seksuaalpartnereid vahetavad isikud;
- meestega seksivad mehed;
- narkootikume süstivad või süstinud inimesed;
- kroonilise B-hepatiidi haige pereliikmed ja teised lähedased;
- hoolekandeasutuste patsiendid ja töötajad.
- isikud, kes puutuvad tööalaselt kokku vere ja muude kehavedelikega;
- hemodialüüsi ja peritoneaaldialüüsi saanud isikud;
- isikud, kes reisivad suure B-hepatiidi levimusega riikides;
- tätoveerimise ning naha augustamisega tegelevad isikud.
Peiteperiood
Peiteperioodi pikkus on keskmiselt paar kuud (võib kesta 1– 6 kuud).
Haigusnähud
Haiguse ägeda faasi sagedasemad sümptomid on kõhuvalu, iiveldus ja oksendamine, väsimus, palavik, ikterus (naha, limaskestade ja silmavalgete kollasus), tume uriin ja hele väljaheide, liigesvalu ning vähenenud isu. Ägeda B-hepatiidi sümptomid võivad kesta kuuest nädalast kuue kuuni. Ligi kolmandik täiskasvanutest põeb haigust asümptomaatiliselt.
Mida noorem on nakatunu, seda suurem on oht, et haigus muutub krooniliseks. Krooniline B-hepatiit kujuneb ligi 5–10% täiskasvanutest ning 90% beebieas nakatunutest. Krooniline HBV-nakkus võib kulgeda haigusnähtudeta ja maksakaebusteta. Kroonilise B-viirushepatiidi kaugem tagajärg on maksatsirroos ja maksavähk.
Ennetamine
Haigestumist saab ennetada vaktsineerimise teel, mis annab haigestumise vastu pikaajalise ja tõhusa kaitse. B-hepatiidi vaktsiinid on lisatud riiklikusse immuniseerimiskavasse. Vaktsineerimine on efektiivseim, kui see on teostatud lapse- või noorukieas. Vaktsineerimine on soovituslik riskirühmadesse kuuluvatesse ning teistele haigusest ohustatud inimestele.
Kaitse annab ka kontaktijärgne vaktsineerimine, mis on soovituslik B-hepatiidi haigega lähikontaktis olnud inimestele. Vaktsineerimine tuleks teostada võimalikult ruttu pärast lähikontakti. Kontaktijärgse vaktsineerimise kaitseefektiivsus ei ole täpselt teada. Nahka/limaskesta läbiva kontakti korral pakub see tõenäoliselt kaitset kuni nädal.
Haiguse ennetamise seisukohalt tuleks vältida süstalde ja nõelte korduvat kasutamist, kontakti desinfitseerimata või steriliseerimata meditsiiniinstrumentide ja iluteenuste vahenditega ning kontakti võõraste hügieenitarvetega (hambaharjad, raseerijad, maniküüritarbed).
Tööalaselt vere ja teiste kehavedelikega kokku puutuvad isikud saavad nakatumisriski vähendada nakkusohutuse eeskirjade ja reeglite hoolika täitmisega.
Seksuaalselt aktiivsed inimesed saavad enda haigestumisriski vähendada kondoomi korrektse ja järjekindla kasutamisega. Samuti vähendab seksuaalselt aktiivsete inimeste haigestumisriski vastastikuselt monogaamses suhtes olemine.
Ravi
Nakkus jääb organismi püsima ja seda ei ole võimalik välja ravida. Kroonilise haiguskuluga patsientidel aitavad viirusvastased preparaadid aeglustada maksatsirroosi progresseerumist ning vähendada maksavähi kujunemise tõenäosust.
Ravi tuleks alustada võimalikult vara pärast haiguse diagnoosimist.