Haigust esineb peamiselt Kesk- ja Lääne-Aafrika troopilistes vihmametsades. Viimastel aastatel on haiguspuhanguid esinenud Sierra Leones, Elevandiluurannikul, Libeerias, Nigeerias, Kamerunis, Gabonis ja Kongo Vabariigis, kuid on levinud ka väljaspoole mandrit.
2022. aastal leidis haiguspuhang aset ka Euroopas.
Haigustekitaja
Ahvirõugeid põhjustab ahvirõugete viirus (MPXV). Viirus kuulub Orthopoxvirus’te perekonda. Viirusel on kaks klaadi – Kesk-Aafrika (I) ja Lääne-Aafrika (II) klaad.
Nakkusallikas
Nakkusallikaks on nakatunud loom või inimene.
Levimine
Viiruse edasikandumine toimub lähikontaktil nakatunud looma või inimesega.
Viiruse edasikandumine loomalt inimesele võib toimuda otsesel kokkupuutel nakatunud loomade vere, kehavedelikega ja naha või limaskesta kahjustustega. Nakatumine võib samuti toimuda ebapiisavalt töödeldud ahviliha tarbimise järgselt.
Viiruse edasikandumine inimeselt inimesele võib toimuda piisknakkusena (hingamisteede eritistega), otsesel kontaktil haigega, nakatunud inimese nahakahjustustest või haige eritistega saastunud esemetest/pindadest (sh voodilinad, käterätikud, riided ja seksmänguasjad). Nakatumine eeldab üldjuhul pikemaajalist ja tihedat kontakti. Nakatumine võib toimuda ka üsasiseselt või sünnitusel.
Peiteperiood
Peiteperiood kestab tavaliselt 6–13 päeva, kuid võib olla kuni 21 päeva.
Haigusnähud
Haigus avaldub sageli külmetuselaadsete sümptomitega, millele järgneb nahalööve. Haigestumise algusfaasil võivad esineda palavik, peavalu, lihasvalu, lümfisõlmede turse ja väsimus. Nahalööve võib tekkida 1–4 päeva pärast esmaste sümptomite teket. Lööbega on haaratud enamasti nägu, peopesad, jalatallad, suguelundid, vähem kehatüvi. Lööve läbib erinevad astmed. Esmalt tekivad maakulid (laigud), seejärel paapulid (kergelt kõrgenenud sõlmekesed), vesiikulid (selge vedelikuga täidetud põiekesed). Vesiikulitest tekivad pustulid (kollase vedelikuga täidetud mädapõiekesed), mis kattuvad koorikutega, kuivavad ja lõpuks kukuvad maha.
Haiguse kliiniline kulg on sageli kerge. Enamik inimesi terveneb mõne nädala jooksul ning reeglina on tegemist iseparaneva haigusega. Rasked juhtumid esinevad sagedamini lastel ja immuunpuudulikkusega isikutel. Suremus on suurem laste ja noorte täiskasvanute ning immuunpuudulikkusega inimeste hulgas.
Ennetamine
Haiguse vastu vaktsineerimiseks kasutatakse rõugete vaktsiini. Vaktsiin annab nakkuse vastu kaitse nii enne kui ka pärast kokkupuudet haigusega. Kokkupuute-eelne vaktsineerimine on näidustatud inimestele, kes võivad sattuda oma elustiili tõttu (seksuaalkäitumine, reisimine, töö jne) lähikontakti kinnitatud või tõenäolise haigusjuhuga nakkusohtlikus perioodis.
Haiguse ennetamise seisukohalt soovitatakse vaktsiin manustada paari päeva jooksul pärast lähikontakti haigega. Kui vaktsiin manustatakse hiljem, võib vaktsineerimine vähendada haiguse sümptomeid, kuid ei pruugi haigust ära hoida.
Haiguse ennetamise seisukohalt on oluline:
- endeemilistes piirkondades vältida kokkupuudet metsloomadega või nendega kokkupuutel kasutada isikukaitsevahendeid; tarbida ainult termiliselt töödeldud liha;
- vältida kontakti haige ja/või nakkuskahtlase isikuga;
- haige isoleerimine ja ravi;
- kasutada isikukaitsevahendeid patsientide eest hooldamisel;
- pidada kinni hügieenireeglitest;
- puhastada saastunud pindasid ja esemeid.
Ravi
Enamus nakatunutest vajavad vaid sümptomaatilist ravi. Raske haiguskuluga patsiendid võivad vajada viirusevastast ravi ja hospitaliseerimist.