Sorry, you need to enable JavaScript to visit this website.

Mis on müra?

Atmosfääriõhu kaitse seaduse § 55 järgi on välisõhus leviv müra inimtegevusest põhjustatud ning välisõhus leviv soovimatu või kahjulik heli, mille tekitavad paiksed või liikuvad allikad. Välisõhus leviva müra hulka ei kuulu: olmemüra, meelelahutusürituste müra; töökeskkonna müra; riigikaitselise tegevusega tekitatud müra.

 

Atmosfääriõhu kaitse seaduse § 56 järgi välisõhus leviva müra normtasemed on jagatud müra piirväärtuseks (suurim lubatud müratase, mille ületamine põhjustab olulist keskkonnahäiringut ja mille ületamisel tuleb rakendada müra vähendamise abinõusid) ja müra sihtväärtuseks (suurim lubatud müratase uute planeeringutega aladel). Uue planeeringuga ala keskkonnaministri 16. detsembri 2016. a määruse nr 71 „Välisõhus leviva müra normtasemed ja mürataseme mõõtmise, määramise ja hindamise meetodid” § 5 tähenduses on väljaspool tiheasustusala või kompaktse hoonestusega piirkonda kavandatav seni hoonestamata üldplaneeringu juhtotstarbega määratud uus müratundlik ala, millele on kehtestatud müra normtasemed.

Kui müra ületab piirväärtuse on müra tekitaja kohustatud müra vähendama.

Müra normtasemete kehtestamisel lähtutakse päevasest (7.00–23.00) ja öisest (23.00–7.00) ajavahemikust, müraallikast, müra iseloomust (püsiva või muutuva tasemega müra) ja maa-ala müra kategooriast:

  • I kategooria – virgestusrajatise maa-alad;
  • II kategooria – haridusasutuse, tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandeasutuse ning elamu maa-alad, rohealad;
  • III kategooria – keskuse maa-alad;
  • IV kategooria – ühiskondliku hoone maa-alad;
  • V kategooria – tootmise maa-alad;
  • VI kategooria – liikluse maa-alad.

See, milline lubatud müratase välisõhus mingile hoonestatud või hoonestamata alale kuulub, sõltub sellest, millisesse mürakategooriasse ala kuulub. Atmosfääriõhu kaitse seaduse § 57 järgi määratakse mürakategooriad vastavalt üldplaneeringu maakasutuse juhtotstarbele.

Eesti õigusruumis eristatakse müra, mis levib välisõhus ja müra, mis levib siseruumides. Välisõhus leviva müra normtasemed on kehtestatud atmosfääriõhu kaitse seadusega ja selle alusel keskkonnaministri 16. detsembri 2016. a määrusega nr 71 „Välisõhus leviva müra normtasemed ja mürataseme mõõtmise, määramise ja hindamise meetodid“. Müra normtasemed on toodud määruse lisas 1 (PDF).

Hoonete sees leviv müra on reguleeritud rahvatervise seadusega ja müra normtasemed on kehtestatud sotsiaalministri 4. märtsi 2002. a määrusega nr 42 „Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid“.

 

Lisaks õiguslikele regulatsioonidele on olulised mürakaardid, mille alusel koostatakse müra vähendamise tegevuskavad.

Välisõhu strateegiline mürakaart koostatakse piirkonna eri müraallikate tekitatud müratasemete üldhinnangu või üldprognoosi andmiseks. Piirkonna välisõhu strateegilisele mürakaardile kantakse müra levikut põhjustavad saasteallikad, olemasoleva või prognoositava müra leviku ulatus, elanike ja ehitiste paiknevus, andmed elanike ja ehitiste arvu, ehitiste iseärasuste ja muu kohta.

Tallinna linna välisõhu strateegiliste mürakaartide alusel koostatakse näiteks Tallinna linna välisõhus leviva keskkonnamüra vähendamise tegevuskava, mille eesmärk on leida optimaalseid meetmeid, vältida, ennetada ja vähendada keskkonnamüraga kokkupuutumisest tingitud kahjulikke mõjusid ja selle häirivat mõju piirkondades, kus müra mõju elanikele on suur ning kus on korraga võimalik leevendada suurema hulga elanike müraprobleemi.

25. juuni 2002. a Euroopa Parlamendi ja Nõukogu Direktiivi 2002/49/EÜ kohaselt on Eesti kohustatud iga 5 aasta järel esitama Euroopa Komisjonile andmed välisõhu strateegilistest mürakaartidest peamiste riigi territooriumil asuvate müraallikate kohta. Direktiivi nõuded on kajastatud välisõhu kaitse seaduses.

Välisõhu mürakaart koostatakse olulist mürahäiringut põhjustavate müraallikate ja nendest ümbritsevasse piirkonda leviva müra kohta ning selle koostamise aluseks on müra normtaseme ületamine või elanike põhjendatud kaebuste korral tehtud mõõtmised, mis kinnitavad olulist mürahäiringut.

 

Mida teha mürahäiringu korral?

Kui inimesel on kaebus konkreetse müraallika poolt tekitatud müra kohta, siis tuleb mürakaebuste lahendamiseks esitada terviseametile avaldus, mis sisaldab järgmist:

  • Saatja eesnimi, perekonnanimi, kontaktandmed (aadress, telefon, e-mail);
  • Lühidalt probleemi sisu;
  • Müra (vibratsiooni) allikas;
  • Müra (vibratsiooni) allika aadress, asukoht;
  • Müra (vibratsiooni) allika töögraafik või häiringu periood.

Piirkonna järelevalve ametnik uurib olukorda kohapeal, vajadusel tellib laborist vajalikud mõõtmised ning mürataseme ületamise korral teeb ettekirjutuse müraallika valdajale.

Atmosfääriõhu kaitse seaduse § 218 kohaselt teostab riiklikku järelevalvet välisõhus leviva müra üle Terviseamet.

Atmosfääriõhu kaitse seaduse § 55 lg 3 sätestab, et välisõhus leviva müra hulka ei kuulu alljärgnevad:

  • olmemüra;
  • meelelahutusürituste müra;
  • töökeskkonna müra;
  • riigikaitselise tegevusega tekitatud müra.

 

Tulenevalt eeltoodust ei oma amet pädevust ega teosta järelevalvet järgmiste loetletud mürahäiringute osas:

  • Olmemüra (kortermajades naabrite käitumisest tulenevad mürahäiringud nagu vali muusika, karjumine, mööbli liigutamine, trampimine, laste mängimine, esemetega põhjustatud löögid, jt). 

Atmosfääriõhu kaitse seadusega mitte reguleeritud olmemüra tekitava häiringu korral tuleb juhinduda korrakaitseseaduse sätetest, millele ei ole kehtestatud numbrilisi piirnorme, kuid tuleb juhinduda subjektiivsest hinnangust võimaliku häirivuse suhtes avaliku korra mõistes.

Vastavalt korrakaitseseaduse § 57 lähtutakse häirivuse hindamisel keskmisest objektiivsest isikust ja eesmärgist, milleks nii avalikku kohta, kui ka mitte avalikku kohta tavapäraselt kasutatakse ning selle piirkonna tavadest. Seega ei ole korrakaitsenormide kohaldamine otseses seoses siseruumides mürale seatud normtasemetega.

Korrakaitseseaduse § 56 lõige 1 sätestab, et avalikus kohas on keelatud tekitada teist isikut oluliselt häirivat müra. Korrakaitseseaduse § 56 lõige 2 laiendab teist isikut oluliselt häiriva müra tekitamise keeldu ka mujale kui avalikesse kohtadesse, seda eriti öörahu ajal, ajavahemikul kella 22.00-st kuni 06.00-ni, puhkepäevadele eelneval ööl kella 00.00-st kuni 07.00-ni. Korrakaitseseaduse § 571 kohaselt avalikus kohas käitumise üldnõuete järgimise üle teostavad riiklikku järelevalvet: politsei; valla- või linnavalitsus. Olmemüra häiringute osas ei saa terviseamet teostada mõõtmisi, kuna puuduvad mõõtmismetoodika ja piirnormid.

  • Mürahäiringud uues elamus (hoone heliisolatsiooni küsimused, ventilatsiooni müra jne)  

Terviseamet ei teosta järelevalvet ehituskvaliteedi üle.

Ehitusseadustiku § 7 alusel tuleb ehitis projekteerida ja ehitada ning korras hoida hea tava kohaselt. Sama seaduse § 11 lõik 2 punktis 5 on öeldud, et ehitis peab tagama kaitse müra eest. Hea tava kohaselt ehitatud hoone peaks vastama Eesti standardi EVS 842:2003 „Ehitiste heliisolatsiooninõuded. Kaitse müra eest“ heliisolatsiooni nõuetele tehnoseadmete ja õhumüra osas või mingile muule Euroopa standardile. Vastavalt ehitusseadustiku § 130 lõige 2 punkt 2 on ehitise ja ehitamise nõuetele vastavuse kontrollimine kohaliku omavalitsuse ülesandeks.

Müratasemed hoone sees sõltuvad sellest, kuivõrd hoone projekteerimisel ja ehitamisel on heliisolatsiooninõuetest kinni peetud. Arendaja peab olema teadlik ümbritsevatest ja hoone sisestest müraallikatest ning arvestama heliisolatsiooni nõuetega. Elamu heliisolatsiooni pretensiooniga tuleks pöörduda arendaja poole.

Häiriva olukorra jätkumisel on võimalik tellida heliisolatsiooni mõõtmised Terviseohutuslaborist või muust akrediteeritud laborist. Terviseohutuslabori Tallinna labor teostab heliisolatsiooni mõõtmisi tervise- ja tööministri 03.10.2017 määruses nr 39 „Tasuliste tervisekaitseteenuste osutamise kord ja hinnakiri” sätestatu alusel.

  • Ehitustegevusest tulenevad häiringud (müra, vibratsioon) 

Ehitusmüra puhul on tegemist ajutise müraga. Keskkonnaministri määruse nr 71 „Välisõhus leviva müra normtasemed ja mürataseme mõõtmise, määramise ja hindamise meetodid“ lisa 1 p 3 (PDF) kohaselt on ehitustegevusega seotud müra ekvivalentsed piirtasemed normeeritud vaid õhtusel ja öisel ajal (ajavahemikul 21.00-7.00). Ehitusmürale rakendatakse kella 21.00-7.00 piirväärtusena asjakohase mürakategooria tööstusmüra normtaset. Päevasel ajal (7.00-21.00) ehitustöödest tulenevale mürale normtasemeid kehtestatud ei ole.

Ehitusseadustiku § 12 lg 3 kohaselt tuleb ehitamisel arvestada mõjutatud isikute õigustega ning rakendada abinõusid nende õiguste ülemäärase kahjustamise vastu. Ehitamisega kaasneb paratamatult teiste isikute õiguste riive, mis väljendub ehitamisega kaasnevas müras, vibratsioonis, vaatevälja vähenemises ja muus häiringus. Taolisi riiveid tuleb mõistlikus ulatuses taluda, kuid riive tekitaja peab hoolitsema selle eest et riive oleks võimalikult väike. Ehitusseadustiku § 39 lg 1 kohaselt annab ehitusloa kohalik omavalitsus, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Ehitusseadustiku § 130 lg 2 p 2 sätestab, et ehitamise nõuetele vastavuse kontrollimine on kohaliku omavalitsuse ülesanne. Seega ehitustegevusest tulenevate häiringutega soovitab terviseamet pöörduda kohaliku omavalitsuse poole.

  • Jäätmeveokite tööst tulenev müra (tagurdamissignaalid ja jäätmete kokkupressimine) 

Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 alusel omavalitsusüksuse ülesandeks on korraldada vallas või linnas jäätmehooldust. Jäätmeseaduse § 71 alusel jäätmehoolduse korraldamiseks kehtestab omavalitsus jäätmehoolduseeskirja. Samuti kehtestab omavalitsus korraldatud jäätmeveo reeglid Jäätmeseaduse § 66-70 alusel. Sellest tulenevalt ainult omavalitsus saab jäätmeveokite tööd reguleerida ja korraldada lähtudes öörahu tundidest ja vastavalt jäätmete väljaveo graafikule.

  • Lehepuhurite kasutamisest tulenev müra 

Analoogselt jäätmeveokite töö korraldamisele, reguleerib omavalitsus ka lehepuhurite tööd. SA Keskkonnaõiguse Keskus on koostanud ka õigusliku analüüsi  „Kohaliku omavalitsuse võimalused lehepuhurite kasutuse piiramisel“ (PDF).

 

Looma- ja linnupeletite müra

Looma- ja linnupeletite müra ei ole kehtiva õiguse kohaselt piirväärtustega reguleeritud ning sellistel juhtudel tuleb lähtuda konkreetse juhtumi eripäradest.

Müraolukorda hindab ja vajadusel lahendab kohalik omavalitsus, kelle pädevuses on kohaliku elu küsimused. Juhul kui teid häirib looma- ja linnupeletite müra, siis soovitame murega kohaliku omavalitsuse poole pöörduda.

 

Korterelamutes välisseintele paigaldatud häirivad seadmed

Eelkõige on vaja selgeks teha, kas tehnoseadme (näiteks, väljatõmbe ventilaatori, konditsioneeri, soojuspumba) paigaldamise ja sellega seotud tööde tegemine on kooskõlas ehitusseadustiku (EhS) alusel kehtestatud nõuetega.

EhS § 4 lõike 3 kohaselt on ehitise ümberehitamine ehk rekonstrueerimine ehitamine, mille käigus olemasoleva ehitise omadused muutuvad oluliselt. Sama paragrahvi lõike 3 punktide 1 ja 3 kohaselt on ehitise ümberehitamine eelkõige ehitamine:

1)  mille käigus muudetakse hoone piirdekonstruktsioone;

3) mille käigus paigaldatakse, muudetakse või lammutatakse tehnosüsteemi, mis muudab ehitise omadusi, sealhulgas välisilmet.

Seega antud probleemiga on vaja kõige pealt pöörduda kohaliku omavalitsuse poole, kes saab kontrollida tehnoseadme paigaldamise vastavust ehitusnormidele.

 

Soojuspumpadega seotud mürahäiring

Soojuspumpade ja küttekehade poolt põhjustatud müra saab vähendada juba projekteerimise ja paigaldamise käigus. Tähtis on müra leevendusmeetmete rakendamine ja paigalduskoha valik. Oluline on, et projekteerimise käigus pööratakse tähelepanu soojuspumba paigaldamise asukohale ja vajadusel müra leevendusmeetmete rakendamisele, et tulevikus vältida mürahäiringuid ja naabruses asuvate elanike rahuolematust.

Eelkõige võiks kaaluda õhk-vesi soojuspumba ja õhukanalite asjatundlikku ehitamist kütteruumi. Õueseadmed jäägu võimalikult kaugele naaberkruntide müratundlikest paikadest. Hea tulemuse võib anda asukoht müra takistavate hooneosade varjus, vältides ühtlasi heli peegeldumist naabrite suunas pööratud fassaadidelt. Kui hoonestus rahuldavat lahendust ei paku, tuleb kaaluda helilaineid neelavate müratõkete rajamist.

Keskkonnaministri 16.12.2016 määrus nr 71 „Välisõhus leviva müra normtasemed ja mürataseme mõõtmise, määramise ja hindamise meetodid“ ei sätesta norme soojuspumpadele, kuid soojuspumpade häiringu hindamisel võib lähtuda tehnoseadmete tekitatava müra piirväärtusest, millele vastavalt määruse nr 71 lisale 1 p 2 rakendatakse tööstusmüra sihtväärtust. Päeva- ja ööaeg on vastavalt 7.00–23.00 ja 23.00–7.00.

Tavaliselt on soojuspumba müratasemed toodud tehnilises passis. Seadme ning paigalduskoha müraandmed võimaldavad ligikaudu hinnata kujunevat müraolukorda.

Tabelites 1 ja 2 on toodud Terviseameti füüsikalabori arvutused, mis võimaldavad hinnata  soojusseadme müra levikut sõltuvalt müraallika kaugusest. Andmed on esitatud kahel kujul, sõltuvalt sellest, kas müraallika tehnilises passis on märgitud helivõimsus (Lw) või helirõhk (Lp). Neid kahte parameetrit omavahel võrrelda ei saa.

Helirõhutase(Lp) – helina tajutavad õhurõhu muutused. Mõõdetakse [Pa] ja väljendatakse [dB].

Kui soojuspumba tehnilises passis on toodud müratasemed (helirõhutasemed (LpA) – siis saab neid kasutada otseseks võrdlemiseks kohaldatavate normidega. Määrus nr 71 käsitleb   helirõhutasemeid ehk määrusega tuleb võrrelda helirõhutaset (müratase).

Helivõimsus (Lw) on müra allikast helilaine kujul väljuv energia.  Helivõimsuse tasemed on oma iseloomu järgi lähteandmed müratasemete arvutamiseks (nt erinevate müraallikate võrdlemiseks, mürakaardistamiseks) ning neid ei saa kasutada normidega võrdlemiseks.

Tabel 1 Soojusseadme välisõhus müra leviku orienteeruvad näitajad kui tehnilises passis on toodud HELIRÕHUTASE (Lp)

Tabel 2 Soojusseadme välisõhus müra leviku orienteeruvad näitajad kui tehnilises passis on toodud HELIVÕIMSUSE TASE (Lw)

Tehnoseadme (s.h. soojuspumba) müraga seoses saab amet alustada järelevalve menetlust, kui kohalik omavalitsus on kontrollinud seadme vastavust ehitusnormidele.

 

Korterelamute keldrites asuvate soojussõlmede ja teiste tehnoseadmete müra (sisemüra)

Elamute konstruktsioonid ehk katused, seinad, küttesüsteemid, vundament ja muu taoline on kõikide kaasomanike kaasomandis ja nende kasutamine peab toimuma üksnes kaasomanike kokkuleppe alusel vastavalt asjaõigusseaduses kaasomandi ulatust ja valdamist ning kasutamist reguleerivate sätete järgi (§ 71-73). Kui kaasomandi reaalosa ja kaasomandi eseme kasutamine on reguleerimata, lähtutakse kaasomanike huvidest.

Kaasomandiga seotud mürahäiringu korral soovitame pöörduda KÜ juhtkonna poole, arutada korteriühistu juhtkonnaga või korteriühistu üldkoosolekul. Juhul, kui mürahäiring võib olla seotud mõne ehitusliku või projekteerimisveaga siis tuleks pöörduda tööde teostaja või mõne asjakohase ekspertiisi teostavate ettevõtete poole. Ehitusekspert hindab kohapeal olukorda ja vajadusel kaasab hindamisse vajaliku spetsialisti. Tavaliselt ehituslikud ja tehnilised mürasummutavad meetmed aitavad lahendada müraprobleemi.