Leišmaniaasi esineb kolmes vormis: vistseraalne ehk kõhuvorm (tuntud ka kui kala-azar, kõige tõsisem vorm, kuna ilma ravita on see peaaegu alati surmav), nahavorm (kõige levinum, tavaliselt põhjustab nahahaavandeid) ja limaskestade vorm (mõjutab suu, nina ja kurgu limaskesti).
Haiguse esinemine on seotud vaesuse, alatoitumuse, rahvastiku ümberasumise, kehvade elutingimuste, nõrga immuunsüsteemi ja rahaliste vahendite puudumisega. Kuigi ainult osa inimestest, kes on nakatunud leišmaniaasi põhjustavate parasiitidega, haigestub lõpuks haigusesse, esineb hinnanguliselt 700 000 kuni 1 miljon uut juhtu igal aastal. Euroopas esineb peamiselt naha- ja kõhuvorme.
Phlebotomine liivakärbse kaudu levivate nakkuste mõju rahvatervisele on suurim Vahemere lõuna- ja idakalda riikides. Kuid kliimamuutused ja inimeste sotsiaalne käitumine mõjutavad vektorite levikut ja arvukust ning probleem on esile kerkinud ka põhjapoolsemates piirkondades Kesk-Euroopas.
Haigustekitaja
Leišmaniaasi põhjustajaks on rakusisesed algloomad perekonnast Leishmania. Vistseraalseid haigusi põhjustavad tavaliselt Leishmania donovani, L. infantum või L. chagasi, kuid mõnikord võivad need liigid põhjustada muid haigusvorme. Haiguse nahavormi põhjustavad enam kui 15 Leishmania liiki.
Nakkusallikas
Naha- ja limaskestade vormi leišmaniaasi nakkusallikaks on haige inimene, mõnedes maades närilised, koerad, kassid, hobused, jänesed, kukkur- ja laiskloomad.
Vistseraalne leišmaniaasi nakkusallikaks on haiged inimesed, koerad, rebased ja šaakalid ning Indias, Bangladeshis ja Nepalis – ainult inimene.
Levimine
Leishmaniaasi haigustekitajad levivad nakatunud inimeselt tervele inimesele emaste liivakärbeste (Phlebotomus ja Lutzomyia) hammustuse kaudu.
Naha-limaskesta leišmaniaas
Haigustekitajate ülekandjaks haigelt inimeselt või loomalt tervele inimesele on liivakärbes (Phlebotomus). Inimene võib nakatuda ka doonorivere kaudu. Naha-limaskesta vorm on levinud Bulgaarias, Kreekas, Küprosel, Itaalias, Prantsusmaal, Hispaanias, Portugalis ja Horvaatias ning Kesk-Aasias, Indias, Pakistanis, Afganistanis, Iraanis, Hiinas, Sahaara-taguses Aafrikas, Etioopias, Eritreas, Namiibias, Keenias, Sudaanis, Kesk- ja Lõuna-Ameerikas (v.a. Tšiili ja Uruguai).
Vistseraalne leišmaniaas
Haigustekitajate ülekandjateks inimesele on liivakärbsed. Leišmaaniate ülekannet on esinenud uimastite süstimisel ühiskasutatavate süstaldega. Vistseraalne ehk kõhuvorm esineb Hiinas, Indias, Bangladeshis, Nepalis, Pakistanis, Kesk- Aasias, Türgis, Lähis-Idas, Kesk- ja Lõuna-Ameerikas, Sahaara-tagustes maades, Etioopias, Eritreas, Sudaanis, Keenias ja Ugandas. Maailmas nakatub aastas vistseraalsesse leišmaniaasi 200 000-400 000 inimest; 90% nendest juhtudest esineb Indias, Bangladeshis, Sudaanis, Etioopias, Eritreas ja Brasiilias.
Peiteperiood
Naha-limaskesta leišmaniaasi peiteperioodi pikkus on üks nädal kuni mitu kuud või aastat.
Vistseraalne leišmaniaasi peiteperioodi pikkus on 10 päeva kuni mitu kuud või aastat (keskmiselt 2–6 kuud).
Haigusnähud
Naha-limaskesta leišmaniaasi haigusnähud
Algul ilmuvad hammustuskoha nahale laigud ja haavanduvad sõlmekesed. Haavandid on valutud või valulikud, need võivad iseeneslikult paraneda nädalate-kuudega või püsida aasta ja kauem ning lõpuks armistuda. Kaasneb lümfisõlmede suurenemine ja lümfisoonte põletik. Vahel võivad haigustekitajad levida nina, suu ja kurgu limaskestale ning põhjustada seal verduvate haavandite ja põletiku tekkimise – tavaliselt inimestel, kellel ei ole naha leišmaniaasi ravitud või ravi on olnud mittetäielik. Haigus võib taas ilmuda sõlmekeste või haavandite kujul esmahaavandi ümbruses ka pärast ravi lõppemist.
Vistseraalne leišmaniaas haigusnähud
Haigusnähtudeks on palavik, lümfisõlmede ja maksa-põrna suurenemine, aneemia, kaalulangus ning süvenev nõrkus. Hilises staadiumis võivad tekkida nahahaavandid. Ravi puudumisel lõpeb haigus surmaga. Riskirühmaks on immuunpuudulikkusega, sealhulgas HIV-nakkusega inimesed.
Ennetamine
Leišmaniaasi nakatumise ennetamiseks tuleb:
- vältida väljas liikumist liivakärbeste aktiivsuse ajal (videvikust koidikuni),
- kanda väljas liikumisel kärbsehammustuse eest kaitsvat riietust ja määrida katmata nahale putukatõrjevahendeid,
- magada kliimaseadmega ruumis või kasutada sääsevõrku,
- ravida või surmata nakatunud koerad ning kasutada putukahävitusvahendiga immutatud kaelarihmasid,
- hävitada liivakärbeste paljunemiskohad.