Sorry, you need to enable JavaScript to visit this website.

HIV ja AIDS

HIV-nakkus

Viimastel aastatel ei ole riigis esinenud olulist vähenemist uute juhtude arvus. WHO hinnangul võib Eestis halvemate prognooside kohaselt olla ligi 40% HIV-nakkuse juhtudest tuvastamata. HIV-nakkuse juhtude avastamist mõjutavad HIV-testimise tavad ja tase. Kõik Eesti elanikud võivad ennast tasuta testida oma perearsti juures. Kõikidel HIV-positiivsetel on võimalus saada eluaegselt tasuta ravi.

Terviseameti pädevuseks on referentlabori töö korraldamine, uute HIV-positiivsete registreerimine, laborites teostatud HIV testide andmete kogumine, andmete analüüs ja avaldamine.

HIV testimise aruanne

 

 

Eestis diagnoositud HIV-positiivsed

2020. aastal Eestis diagnoositud HIV-positiivsed

2020. aastal registreeritud HIV tõbi (AIDS) maakonniti (PDF)

2020. aastal registreeritud HIV tõbi (AIDS) kuude ja vanuse lõikes (PDF)

2020. aasta HIV-nakkuse oletatavad levikuteed maakondade lõikes (PDF)

2019. aastal Eestis diagnoositud HIV-positiivsed

2019. aasta 31. detsembri seisuga on Eestis diagnoositud 178 HIV-nakatunud isikut. Kokku on aastate jooksul Eestis HI-viirus diagnoositud 10079 inimesel, sealhulgas AIDS 567 inimesel.
2019. aastal registreeritud HIV tõbi (AIDS) kuude ja vanuse lõikes (PDF)

2019. aastal nakatunud - HIV tõbi maakonniti

Tallinn 13
Harjumaa 4
Ida-Virumaa 4
Narva 3
Lääne-Virumaa 3
Võrumaa 1
Kokku 28

2019. aastal nakatunud - HIV nakkus maakonniti

Tallinn 95
Harjumaa 11
Ida-Virumaa 23
Narva 21
Järvamaa 1
Jõgevamaa 1
Lääne-Virumaa 9
Tartumaa 3
Pärnumaa 3
Raplamaa 1
Saaremaa 1
Valgamaa 7
Võrumaa 2
Kokku 178

Registreeritud kuude kaupa

Jaanuar           17
Veebruar 19
Märts 19
Aprill 15
Mai 18
Juuni 10
Juuli 12
August 16
September 6
Oktoober 17
November 18
Detsember 11
Kokku 178

2018. aastal Eestis diagnoositud HIV-positiivsed

2018. a seisuga 28. detsember on Eestis diagnoositud 190 HIV-nakatunud isikut. Kokku on aastate jooksul Eestis HI-viirus diagnoositud 9901 inimesel, sealhulgas AIDS 539 inimesel.
2018. aastal registreeritud HIV tõbi (AIDS) kuude ja vanuse lõikes (PDF)

2018. aastal nakatunud - HIV tõbi maakonniti

Harjumaa

3
Tallinn 12
Lääne-Virumaa 3
Ida-Virumaa 2
Hiiumaa 1
Pärnumaa 3

Saaremaa

 1
Kokku 25

 

2018. aastal nakatunud - HIV nakkus maakonniti

Harjumaa

19
Tallinn 82
Ida-Virumaa 34
Narva 24
Hiiumaa 1
Lääne-Virumaa 8
Järvamaa 2
Läänemaa 1
Pärnumaa 4
Raplamaa 1
Saaremaa 1
Tartumaa 7
Viljandimaa 3
Valgamaa 2
Võrumaa 1
Kokku 190

Registreeritud kuude kaupa

Jaanuar 14
Veebruar 17
Märts 19
Aprill 16
Mai 25
Juuni 16
Juuli 12
August 18
September 13
Oktoober 14
November 13
Detsember 13
Kokku 190
 

HIV nakkuse statistika aastatel 1987-2022

 
Nakkushaiguse nimetus: 

AIDS ja HIV

Sissejuhatus: 

Omandatud immuunpuudulikkuse sündroom (AIDS) muutus arstide ja teadlaste huviobjektiks 1981. aastal Ameerika Ühendriikides, mil esmakordselt diagnoositi inimestel raku-immuunsuse puudulikkusega kulgev haigus.

Haigustekitaja: 

Haigusetekitajaks on retroviiruste hulka kuuluv inimese immuunpuudulikkuse viirus (HIV), millel on kaks erinevat seroloogilist, kuid ühesuguste epidemioloogiliste omadustega tüüpi – HIV-1 ja HIV-2. Mõlemal viirusel on erinevad genotüübid: HIV-1 on domineerivalt levinud kogu maailmas ja HIV-2 on levinud põhiliselt Lääne-Aafrikas, kust seda on reisijate poolt viidud maailma erinevatesse piirkondadesse. HIV-2 on väiksema patogeensusega, haiguse aeglasema progresseerumisega ja harvem emalt-lootele leviv viirus.

Nakkusallikas: 

Nakkuseallikaks on nakatunud inimene. Nakatunud isiku nakkusohtliku perioodi kestvus ei ole täpselt teada – tõenäoliselt algab see HIVnakkuse haigusenähtude ilmumisel (esimestel kuudel on nakatamiseoht suurim) ja kestab ravimata haigetel eluaeg.

Levimine: 

Haigusetekitajad levivad nakatunud inimeselt tervetele:

  • vere, seemnevedeliku ja tupeeritisega,
  • verega (viirustega) saastunud süstalde ja nõeltega,
  • sugulise kokkupuute teel,
  • nakatunud emalt lootele 15-35% sagedusega,
  • doonorivere ja elunditransplantaatidega.

Viirusi on leitud ka süljes, pisarates, uriinis ja bronhisekreedis, kuid nende ülekandmisega seotud haigusejuhte ei ole tuvastatud. Suurima ohtlikkusega on haigusenähtudeta HI-viiruse-eritajad.

HIV-nakkuse riskirühma kuuluvad:

  • kaitsmata seksi harrastavad isikud,
  • meestega seksivad mehed,
  • süstivad narkomaanid,
  • nakatunud ema loode ja vastsündinu,
  • sugulisel teel levivaid haigusi põdevad isikud,
  • tervishoiutöötajad (kokkupuutel HIV-positiivse isiku verega on nakatumise tõenäosus 0,5%).

Latentse tuberkuloosiga isikutel, kes nakatuvad HIV-ga, on kliiniliselt väljendunud tuberkuloosi kujunemise tõenäosus eluajal 6-8 korda suurem võrreldes HIV-ga mittenakatunud isikutega.

Peiteperiood: 

Peiteperioodi pikkuseks on üks kuni kolm kuud ja AIDS-i staadiumi kujunemiseni antiretroviiruse ravita isikutel 1-15 aastat. Isikutel, kes nakatuvad noores eas, on nakkuse progresseerumine AIDS-i staadiumi pikem võrreldes isikutega, kes nakatuvad vanemas eas.

Haigusnähud: 

Neli nädalat kuni kolm kuud pärast HIV-ga nakatumist kujuneb nakatunud isikul üks kuni kaks nädalat kestev HIV-nakkuse äge faas ehk mononukleoosi-sarnane haigestumine – palavik, lümfisõlmede ja põrna suurenemine, leetrite-sarnane lööve, leukopeenia, mille nähud mööduvad. Sellele järgneb kuid või aastaid kestev haigusenähtudeta periood, mil immuunsüsteemi talitlus järk-järgult kahjustub. Nelja kuni kaheksa aasta möödumisel aktiveerub HIV-nakkuseprotsess ning taasilmuvad haigusenähud – soor, suuõõne karvleukoplaakia, trombotsütopeenia, kaalulangus, nõrkus, kestev palavik, krooniline kõhulahtisus ning võivad lisanduda bakternakkused.

HIV-nakkuse äge staadium kestab viiruse tungimisest organismi/verre (mis ligikaudu vastab nakatumisele) kuni HIV-antikehade ilmumiseni verre. Selles staadiumis tekivad 40-80%-l nakatunud isikutest ülalnimetatud mittespetsiifilised haigusenähud (palavik, lümfisõlmede suurenemine jm), mis püsivad 1-2 nädalat. Nakkuse ägedat staadiumi on raske kindlaks teha, sest tavaliselt ei ole teada nakatumise aeg/päev. Ägedas staadiumis on viiruste kontsentratsioon veres (ehk viirusekoormus) kõrge, mistõttu on ka viiruste levitamise ehk nakatumise oht suur. Ägeda nakkuse staadiumis ja sellele järgnevate kuude jooksul võib CD4+ T-lümfotsüütide arv ajutiselt langeda.

Ägeda HIV-nakkuse laboratoorse diagnoosimise kriteerium on järgmine:

  • positiivne HIV nukleiinhappe testi (PCR) või HIV p24 antigeeni testi tulemus ja
  • negatiivne HIV-antikeha testi tulemus.

HIV-nakkuseprotsess jaguneb progresseerumise immunoloogiliste näitajate alusel kolme staadiumi.

I staadiumi iseloomustavad järgmised näitajad:
CD4+ T-lümfotsüütide arv on ≥ 500 mm3 või CD4+ T-lümfotsüüte on lümfotsüütide üldarvust ≥ 29%.

II staadiumi näitajad on järgmised:
CD4+ T-lümfotsüütide arv on 200-499 mm3 või CD4+ T-lümfotsüüte on lümfotsüütide üldarvust 14% (WHO soovitus on 15%) kuni 28%.

III staadiumi näitajad on järgmised:
CD4+ T-lümfotsüütide arv on alla 200 mm3 või CD4+ T-lümfotsüüte on lümfotsüütide üldarvust alla 14(15)%.
Kolmanda staadiumi saabumisega on nakkusprotsessi progresseerumine jõudnud AIDS-i ehk immuunpuudulikkuse sündroomi staadiumi, mis ravita haigusjuhtudel kujuneb ≥ 90% haigetel.

Immuunpuudulikkuse foonil tekivad haigel mitmed oportunistlikud nakkused (näiteks pneumokoki-nakkus, Pneumocystis jirovecii pneumoonia ja muud bakter-pneumooniad, tuberkuloos, soolenakkused, seenhaigused jm) või pahaloomulised kasvajad.

Nakkusprotsessi progresseerumise ja ravi tulemuslikkuse hindamiseks kasutatakse viirusekoormuse (HI-viiruse RNA) määramist ja HIV-nakkuse raskusastme hindamiseks kasutatakse CD4+ T-abistaja-rakkude (T-lümfotsüütide) üldarvu või nende protsendi määramist lümfotsüütide üldarvust. Värske HIV-nakatumise tuvastamiseks kasutatakse EIA ja HIV p24 antigeeni määramise testide erinevat tundlikkust – isik, kes annab positiivse vastuse tundlikule testile ja negatiivse vastuse vähem tundlikule testile, on tõenäoliselt hiljuti nakatunud.

Pärast HIV-ga nakatumist tekivad viiruse-antikehad 1-3 kuu jooksul. Nakatunud isikute avastamiseks kasutatakse seroloogilisi ehk antikehade määramise teste või viroloogilisi teste.

HIV-nakkuse laboratoorse diagnostika kriteeriumid on järgmised:

HIV-antikeha esmatesti (ELISA või EIA) positiivne tulemus, mis on täiendavalt kinnitatud tundlikuma HIV-antikeha testiga (Western blot või IFA testiga) või

järgmiste HIV-viroloogiliste testide positiivne tulemus:                     
       a) HIV nukleiinhappe (DNA või RNA) tuvastamine PCR testiga või
       b) HIV p24 antigeeni tuvastamine (neutralisatsiooni testiga) või
       c) HIV isoleerimine koekultuuril.

Laboratoorsed testid peavad olema tehtud patsiendi sama vereprooviga (seerumi või plasmaga) või erinevad vereproovid peavad olema võetud samal päeval.

HIV-nakkuse kinnitatud juht on isik, kes vastab HIV-nakkuse laboratoorse diagnostika kriteeriumidele. AIDS-i kinnitatud juht on patsient, kes vastab AIDS-i kliinilistele kriteeriumidele ja HIV-nakkuse laboratoorsetele kriteeriumidele.

Kasutatakse kahte uuringute korraldamise strateegiat, mille rakendamine sõltub HIV-nakkuse esinemise sagedusest elanikkonna seas:

 esimene strateegia on uurimine HIV-nakkuse seire eesmärgil:

  • kui HIV-nakkuse esinemise sagedus on üle 10%, tehakse uuritavale isikule üks test,
  • kui sagedus on alla 10%, tehakse vähemalt kaks testi;

 teine strateegia on uurimine diagnostika eesmärgil:

  • kui HIV-nakkuse esinemise sagedus on alla 10%, tehakse asümptomaatilistele isikutele kolm testi ja
  • kui sagedus on üle 10%, tehakse kaks testi.

HIV-nakkuse avastamiseks ajavahemikul pärast nakatumist ja enne viiruse-antikehade taseme tõusu (serokonversiooni) kasutatakse HIV p24 antigeeni määramist ja viiruse nukleiinhappe tuvastamist PCR-testiga. Kuna aknaperiood viiruse võimalikult varajase avastamise ja antikehade taseme tõusu (serokonversiooni) vahel on lühike (alla kahe nädala), siis on viiruse-antikehi määravate testide kasutamine väikese väärtusega HIV-nakkuse varajaseks avastamiseks. Ka HIVpositiivse ema vastsündinu uurimiseks ei ole need testid otstarbekohased, sest emalt lootele passiivselt edastatud anti-HIV antikehad põhjustavad anti-HIV EIA-testi valepositiivse tulemuse kuni 15-18 kuu vanustel väikelastel.

HIV-nakkuse ravimiseks kasutatakse antiretroviiruse-ravimeid; see väldib suure tõenäosusega haiguse progresseerumist AIDS-i staadiumini.

24.07.2014

HIV/AIDSi epideemia on endiselt maailma valupunktiks, kuid HIV/AIDSi epideemia on võimalik lõpetada 2030 aastaks, teatasid UNAIDSi ehk Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni HIV/AIDSi Ühisprogrammi eksperdid Septembris 2013. Määravateks saavad need ennetus- ja tõrjemeetmed, mis tuleb ellu viia lähema viie kuni kaheksa aasta jooksul.

UNAIDS on andnud ka vastava mõiste: AIDSi epideemia lõppemine tähendab, et HI-viiruste levik maailmas on saadud kontrolli alla või on peatatud ning AIDSi haigestumise, surmade, märgistamise ja orbude olulise vähenemise tõttu väheneb ka HIV mõju inimeste elule ja ühiskonnale. 

2030 aastaks on UNAIDS seadnud järgmised eesmärgid:   - uute HIV juhtude arv on vähenenud 90% võrreldes 2010. aastaga, 
- AIDSi surmajuhtude arv on vähenenud 90% võrreldes 2010. aastaga,  
- HIV-nakkusega inimeste diskrimineerimine on vähenenud 90% võrreldes 2010. aastaga.

HIV/AIDSi epideemia leviku hetkeolukorda maailmas kajastab äsjaavaldatud UNAIDSi 2014. aasta raport. Raport kinnitab, et HIV/AIDSi epideemia on võimalik maailmas lõpetada 2030. aastaks.

Raporti andmetel oli 2013.a. lõpul maailmas 35 miljonit HIV-nakatunud inimest. Suurim nakatunute  rühm on 15-49.a vanused inimesed, kellest on 0,8 protsenti HIV-positiivsed. Eesti kuulub Ida-Euroopa ja Kesk-Aasia regiooni, kus 0,6% täiskasvanud elanikest olid nakatunud HIV-ga. Eestis oli 2013.a. UNAIDSi hinnangu põhjal 15-49.a vanustest elanikest nakatunud HIV-ga 1,3 protsenti elanikkonnast (2005.a 1,0%). Maailmas oli see näitaja keskmiselt 0,8 protsenti. 

Ida-Euroopa ja Kesk-Aasia regioonis elas 1,1 miljonit HIV-nakkusega inimest, neist Venemaal 69%, Ukrainas 19%, Valgevenes 2% ning Moldaavias, Gruusias ja Aserbaidžanis 1%. HIV-tõve ehk AIDSi juhtude arv regioonis oli 13 korda suurem kui Lääne-Euroopas. 2013.a oli uute HIV-nakkuse juhtude arv suurim Venemaal – see moodustas 80% regiooni juhtude arvust. Venemaal oli narkootikumide süstijatest 18-31% HIV-ga nakatunud ning Ukrainas oli see näitaja 6,4 -21,7%. Regioonis oli ülekaalus HI-viiruste levik heteroseksuaalsel ja narkootikumide süstimise teel.

Eestis registreeriti 2013. aastal 325 uut HIV-nakkuse juhtu ehk 24,6 juhtu 100 000 elaniku kohta. Kõige sagedamini nakatusid 20-29 (36,9%) ja 30-39 (31,1%) aastased inimesed. Nakkus levis 53,5 protsendil juhtudest sugulisel ja 22,2 protsendil juhtudest narkootikumide süstimise teel. 2010 aastal oli uute HIV-nakkuse juhtude arv 372, 2011 aastal 370 ja 2012 aastal 315.  Vaata lisaks: Melbournis toimuva 20. AIDSi Aastakonverentsi ametlik veebileht
UNAIDS 2014 aasta raport
Все новости
21.12.2017

The Estonian Government approved the National HIV Action Plan for the years 2017-2025, developed in cooperation of the Ministry of Social Affairs and the National Institute for Health Development. According to the Action Plan, the state aims to take vigorous steps to stop the HIV epidemic, including reducing the number of new HIV infections by more than half.

In Estonia, there are 17 new HIV cases per 100,000 inhabitants, which is the highest in the European Union. In 2016, we had in total 230 new cases in Estonia. The aim of the HIV action plan is to bring the number of new cases to the average level of the European Union, or less than 100 new cases per year.

The Action Plan focuses on four main directions of action - HIV testing, treatment, prevention and monitoring. The action plan covers activities under the responsibility of the Ministry of Social Affairs, the Ministry of Justice, the Ministry of Defence and the Ministry of the Interior.

Все новости

Nakkushaiguste kohta edastatavate teatiste vormid

Teatiste vormid

Sellelt lehelt leiate vormid andmete edastamiseks nakkushaiguste registrile. 

Vormide andmekoosseis on kinnitatud: "Nakkushaiguste ja nakkushaiguskahtluse esinemise ning haigestumise ohutegurite ja ennetamise kohta teabe edastamise kord, nakkushaiguste loetelu ja andmesubjekti isikuandmetega edastatavate andmete koosseis".

Nakkushaiguste kohta edastatavate teatiste vormid

 

    01.12.2015

    Kui HI viiruse leviku alguse aastatel võis öelda, et tegemist on valdavalt noorte narkomaanide ja meestega seksivate meeste seas leviva nakkusega, siis tänaseks on olukord muutunud.

    Sellel aastal on Eestis novembri lõpu seisuga registreeritud 247 uut HI viirusesse nakatunut, neist 61,5 protsenti on mehed.

    Suurem osa sel aastal HIV nakkuse saanutest või nakkusest teadlikuks saanutest on olnud vanuses 25-39 ning 50 aastat ja vanemad – need vanusrühmad moodustavad ligi 74% kõikidest käesoleval aastal Eestis registreeritud HIV nakkustest.

    Vastavas statistikas edasi näpuga järge ajades näeme, et kui 25-34-aastaste inimeste hulgas on HI viirus avastatud rohkem kui 69 protsendil meeste hulgas, siis alla 25-aastaste seas on näitaja vastupidine, st veidi üle 70 protsendi nakatunutest on noored naised.

    Üle 50-aastaste hulgas on avastatud HI viirust naistel ainult mõnevõrra vähem kui meestel, mis tähendab, et 37-st nakatunust 16 olid naised ja 21 mehed.

    Registreeritud HIV nakkustest näeme, et nakatumine on toimunud pea 39 protsendil juhtudest seksuaalsel teel, 16 protsenti nakatunutest olid kindlad, et said viiruse süstla kaudu. 20 protsenti nakatunutest ei oska täpselt öelda, kust nad nakkuse saada võisid. Ülejäänud juhtudel puudub info riskifaktorite või levikuteede kohta. 

    Kokku on Eestis registreeritud novembri lõpu seisuga 9240 HI viirusesse nakatumist, neist AIDSi on haigestunud 452 inimest.

    Vaata lisaks: HIV ja AIDS statistika

    Все новости

    Infomaterjalid ja uuringud


    Infomaterjalid ja sihtgrupiuuringud 

    Infomaterjalid, uuringud

    Tervishoid

    TERVISHOID

    TÖÖTERVISHOID

    "TERVISHOIUTEENUSTE OSUTAMINE HOOLEKANDEASUTUSTES" TEABEPÄEVA INFOMATERJALID

    Keskkonnatervis

    FÜÜSIKALISED OHUTEGURID

    HOOLEKANDEASUTUSED

    JOOGIVESI

    KINNIPIDAMISASUTUSED

    LASTEASUTUSED

    SISEÕHK

    ILU-JA ISIKUTEENUSED

    UJULAD JA SUPLUSKOHAD

    UURINGUD

    INFOMATERJALID

    Nakkushaigused

    INFOMATERJALID

    ARTIKLID

    Valdkonna aastakoosoleku 2016 materjalid

    Kemikaaliohutus

    SIHTUURINGUD

    INFOMATERJALID

    Meditsiiniseadmed

    INFOMATERJALID

    TEABEPÄEVA MATERJALID 2018

    Laborid

    INFOMATERJALID

    22.11.2017

    Üks kriitilisemaid probleeme on seni tavaliste infektsioonhaiguste raviks kasutatud antibiootikumide kasutusvõimaluste kadumine. Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) on tähelepanu juhtinud nii tavainfektsioonide antibiootikumiresistentsuse (AMR) probleemile kui ka tuberkuloosi, HIV ja malaaria korral esile kerkinud AMR teemale - teravamalt 2015. aastal, kui anti välja üleilmne tegevusplaan. Milline on Eesti olukord?

    Terviseamet andis septembris välja „Antimikroobse resistentsuse seire Eestis 2012-2016“ ülevaate. Ülevaates kasutatakse EARS-Net süsteemi (ECDC- Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse üks seiresüsteemidest) poolt kogutavaid andmeid (ainult verest ja liikvorist välja külvatud 8 kindlat mikroobi), zoonooside järelevalve andmeid ja laboritest 2016. aastal NAKIS süsteemi kaudu edastatud teatisi.

    Kõige murettekitavam suund on enterobakteritest Klebsiella pneumoniae ligi kahekordne (17.8%->32,8%) resistentsuse kasv kolmanda põlvkonna tsefalosporiinide suhtes 2016. aastaks. Selliste bakterite poolt põhjustatud näiteks kusepõie põletiku, aga ka sepsise raviks ei saa praktiliselt muud kasutada kui karbapeneem klassi antibiootikume, mis on väga kallid, laia toimespektriga, ainult veenisisesed n-ö viimase rea antibiootikumid. Sellele klassile resistentseid K. pneumoniae tüvesid verekülvidest Eestis veel leitud ei ole, aga on üksikuid leide uriinikülvidest. Ravivõimalused on äärmiselt piiratud ning uusi antibiootikume ei ole juurde tulemas. Probleem on ulatuslik näiteks Itaalias, Kreekas, kus selliseid tüvesid on üle 50% uuritud materjalist.

    Teine mikroobide grupp, mille suhtes on suund Eestis viimaste aastate jooksul püsinud soodne, on Staphylococcus aureus ja selle resistentus oksatsilliini suhtes (MRSA). MRSA osakaal püsib 3,1-3,5% juures invasiivsetest tüvedest. Selle mikroobi põhjustatud näiteks nahainfektsioonide raviks saab üksikute eranditega kasutada vankomütsiini (veenisisene, kallis, kõrvaltoimetega, n-ö viimane rida). Vankomütsiinravi foonil võib välja kujuneda vankomütsiinresistentsus mitte S. aureusel (neid tüvesid on maailmas juba leitud, meil mitte), vaid enterokokkidel (Enterococcus faecalis ja faecium). VRE tüvesid Eestis ei ole invasiivsetes materjalides olnud, taas on üksikud tüved ilmunud muudest materjalidest viimasel kahel aastal.

    Zoonoosidest seiratakse Eestis Sallmonellasp. ja Campylobactersp. (kokkupuutepunkt veterinaaria ja toiduohutusega). Multiresistentseid salmonellasid on uuritud tüvedest leitud 2016. aastal 19,4% (2012. aastal oli see 8,7%). See on inimestel sooleinfektsiooni tekitajana tuntud bakter, mida reeglina antibiootikumidega ei ravita, aga suund on murettekitav, kuna tegemist on kohalike ja mitte sissetoodud tüvedega.

    Tuberkuloosi seire ja ravi järelevalve andmed on pärit  Eestis Tervise Arengu Instituudi andmebaasist. Tuberkuloosi raviks kasutatakse tundliku mükobakteri korral 3-4 preparaadi kombinatsiooni keskmiselt 6 kuu vältel. Multiresistentse (MDR) ja eriti resistentse tuberkuloosi (XDR) korral kestab ravi 1,5-2a. ja kauem. Sel juhul kasutatakse ka neid preparaate, millega ravitakse muidki infektsioone. Eestis on tuberkuloosi haigestumus oluliselt langenud. 1998. aastal oli esmashaigestumus 47,5 juhtu/100 000 elaniku kohta, 2016. aastal 12,7. MDR ja XDR osakaal esmashaigestumise hulgas on vaatamata juhtude vähenevale arvule ikka kõrge (10-20%). Selles osas on Eesti ECDC ja WHO teravama tähelepanu all.

    HIV infektsiooni raviks kasutatavate ravimite suhtes on resistentsuse uuringuid tehtud alates 2008. aastast. Uuringute andmetel on ülekantud ravimresistentsust tuvastatud 5,5-7% esmaselt positiivseks osutunud proovidest, mida saab lugeda mõõdukaks. ARV raviga tegelevate ravikeskuste andmetel avastatakse resistentsus mõnele ARV ravimile ligikaudu 2,7 % ravisaajatest aastas.

    HIV infektsiooni raviks kasutatvate antiviraalsete preparaatide (ARV) resistentsuse probleemiga tuleb aktiivselt tegeleda arvestades Eesti suurt HIV infitseeritute populatsiooni. Ravimeid lisandub juurde, ravi on patsiendile eluaegne ning vajalik ARV valik võib muutuda väga piiratuks.

    Kokkuvõtteks on Eesti tugevateks külgedeks rahvusvaheliselt sertifitseeritud mikrobioloogia laborid (tekitajate ja resistentsuse üles leidmise taha ei jää midagi) ning järjest paranev erinevate külvide/proovide võtmise praktika. Eesti tugevuseks on ka selgelt ja rangelt reguleeritud antimikroobsete preparaatide kättesaadavus humaanmeditsiinis (retseptiravimid ambulatoorses praktikas, infektsioonikontrolli teenistused haiglapraktikas koos reservrea ravimite kasutuse kontrolliga, riiklikult finantseeritav otseselt kontrollitav tasuta ravi tuberkuloosi korral, riiklikult finantseeritav antiviraalne ravi HIV korral).

    Järelevalve osas saab parandada erinevate infosüsteemide omavahelist suhtlemist, et andmete kogumine ei oleks nii suures osas „käsitöö“, nagu ta hetkel on. Samuti vastavate spetsialistide (infektsionistid, mikrobioloogid) jätkuvat koolitamist ning koolituste läbiviimisi nii elanikkonnale kui meedikutele ja riigi tuge antud teemale täiel määral pühendumise jaoks.

    Eesti on maa, kus AMR on veel suhteliselt madal ja meil on vaja teha kõik, et selline olukord säiliks.

    Pille Märtin on Terviseameti peaspetsialist antibiootikumiresistentsuse ja tervishoiuga seotud infektsioonide alal, Lääne Tallinna Keskhaigla juhatuse liige, infektsioonikontrolli osakonna juhataja.

    Vaata ka uudisteportaali Med24

    Все новости
    28.07.2017

    Tänase ülemaailmse hepatiidipäeva puhul juhivad Terviseamet ja Tervise Arengu Instituut tähelepanu hepatiiti haigestumise riskidele ning kutsuvad inimesi end hepatiidi suhtes testima ja nakatumist teadlikult ennetama.

    Teadlikkust hepatiitide osas on vaja tõsta. „Kuna B- ja C-hepatiit levivad paljuski sarnaselt HI-viirusele, peetakse neid vaid narkomaanide haiguseks ning ohtu ise endale ei tunnetata,“ lausus Tervise Arengu Instituudi vanemspetsialist Kristel Kivimets. B-või C-hepatiit kulgevad sageli aastaid ilma sümptomiteta ning seetõttu ei osata seda kahtlustada.

    „Kui me ei ole teadlikud viiruse olemasolust, võime nakatada tahtmatult ka teisi. Varajane diagnoosimine ja õigeaegne ravi aitavad vähendada haiguste levikut ja parandada ravitulemusi,“ lisas Kivimets. „Kindlasti vähendab see ka  riigi tervishoiukulutusi, mis kaasnevad kroonilise hepatiidi ravimata jätmisega.“  

    Haigekassa kindlustuse ja näidustuste olemasolul saab end testida perearsti juures. Hepatiiti võib nakatuda iga inimene, kuid enam ohustatud ning testima peaksid need, kes põevad seksuaalsel teel levivaid infektsioone, on lasknud ennast tätoveerida või augustada sertifitseerimata salongides, saanud vereülekannet enne 1994. aastat, puutunud kokku teise inimese verega ja/või jaganud kellegagi süstalt, sh meditsiinilistel põhjustel.

    Ennetuses on oluline koht vaktsineerimisel - Eestis on olemas vaktsiin nii A- kui ka B- hepatiidi jaoks. B-hepatiidid vastane vaktsineerimine lisati 2003. aastal riiklikku immuniseerimiskavasse ja on kõikidele lastele tasuta. Terviseameti nakkushaiguste seire ja epideemiatõrje osakonna peaspetsialist Jevgenia Epšteini sõnul meil noorte hulgas enam B-hepatiiti praktiliselt ei registreerita. Üksikuid haigestumisi tuleb ette 30-aastaste ja vanemate hulgas.  Enne vaktsineerimisega alustamist registreeriti Eestis üle 500 B-hepatiiti haigestumise aastas.   

    C-hepatiidi jaoks maailmas vaktsiini loodud ei ole. Hinnanguliselt võib Eestis olla üle 20 000 kroonilist C-hepatiiti põdeva inimese, kuid lisaks võib palju olla neid, kes oma haigusest teadlikud ei ole. Hepatiit võib levida 100 korda kergemini kui HIV.

    Hepatiit on maksapõletik, mida põhjustavad erinevad hepatiidi viirused. Viiruslikest maksapõletikest on teada A-, B-, C-, D- ja E- hepatiidid. Neist kõige sagedamini diagnoositakse Eestis  kroonilist C-hepatiiti. A-hepatiiti ehk kollatõbe tuuakse peamiselt kaasa reisidelt. Hepatiidid erinevad üksteisest viiruse levikuteede, omaduste, peiteperioodi pikkuse ja haiguse kulgemise poolest. Halvaloomulise kuluga võivad olla krooniline B- ja C-hepatiit, mis võivad edasi areneda maksatsirroosiks ja maksavähiks.

    Viirusliku hepatiidi eri liike on võimalik kindlaks määrata ainult laboratoorse uuringuga. Äge B- ja C- viirushepatiit võib üle minna krooniliseks hepatiidiks ja kulgeda aastakümneid ilma haigusnähtudeta.

    Ülemaailmselt mõjutab viiruslik C-hepatiit kordades rohkem inimesi kui HIV. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) andmetel on koguni 28 riigis hepatiiti nakatunud enam kui pooled inimesed elanikkonnast. Nende riikide hulgas on Eestile lähimad maad Georgia, Kõrgõzstan, Ukraina ja eestlaste seas populaarsed reisisihtkohad nagu  Tai, Egiptus ja India.  

    Vaata lisa: Tervise Arengu Instituudi veebilehelt Või Terviseameti veebilehelt A-Ü:
    Все новости

    Страницы