Sorry, you need to enable JavaScript to visit this website.

 

Suplusvee ohutus

Terviseamet soovitab enne rannamõnude nautimist pöörata tähelepanu, millised on ametlikud supluskohad, sest nende kohta on olemas veekvaliteedi andmed, need on hooldatud ja korrastatud ning nende üle teostatakse järelevalvet.

Osades mitteametlikes kohtades võetakse samuti veeproove, kuid nende kohtade üle järelevalvet ei teostata.

LOE LISAKS

 

supluskohtade veekvaliteet

Supluskohtade veekvaliteet

supluskohtade kaardirakendus

Supluskohtade kaardirakendus

Nõuded supelrandadele, supluskohtadele ja suplusveele on kehtestatud Veeseaduse § 91 lõike 2 alusel ja vastu võetud Sotsiaalministri 03.10.2019 määrusega nr 63 „Nõuded suplusveele ja supelrannale1“. Määrus kehtestab nõuded suplusvee kvaliteedile, seirele, klassifitseerimisele ja hindamisele, profiilide koostamisele ning elanike teavitamisele.

Mõisted

Supluskoht - veekogu või selle osa, mida kasutatakse suplemiseks ja sellega piirnevat maismaa osa, mis on tähistatud üldsusele arusaadavalt.
Suplusvesi - Suplusveeks nimetatakse aga supluskohana tähistatud veekogu vett, mis on suplejatele üheselt arusaadaval viisil tähistatud ja eraldatud, näiteks praktikas levinud veepinnal nähtavate poidega.
Suplushooaeg – Ametlik suplushooaeg kestab 1. juunist kuni 31. augustini. Samas võib supluskoha valdaja avada suplushooaja varem enne esimest juunit ja lõpetada hiljem peale 31. augustit.  Ametliku suplushooaja kehtestamise eesmärgiks on, et oleks tagatud, vähemalt ametlikes supluskohtades, veekvaliteedi kontrollimine ja ranna hooldamine perioodil kui randadesse on oodata kõige rohkem suplejaid.
Supluskoha asutamine -  uue supluskoha rajamine. Supluskoha asutamiseks peab supluskoha valdaja esitama kohalikule Terviseameti regionaalosakonnale kirjaliku taotluse, koos suplusvee eelmiste hooaegade suplusvee seire andmetega vähemalt 2 kuud enne suplushooaja algust. Asutatav supluskoht peab vastama teenusstandardi "Supluskoha asutamine (PDF)" nõuetele.
Suplushooaja avamine – Olemasoleva ja nõuetele vastava supluskoha korrastamine ning suplusvee seire alustamine. Võimaldamaks supluskoha ohutut kasutamist, peab enne suplushooaja avamist supluskoht olema hooldatud ja korrastatud, varustatud piisaval hulgal riietuskabiinide, tualettruumide või kuivkäimlate ja prügiurnidega. Samuti tuleb alustada nõuetekohast suplusvee seiret. Lisainfot leiab teenusstandardist "Suplushooaja avamine (PDF)".
Avalikkuse teavitamine – supluskohas peab olema suplejatele nähtavas kohas info suplusvee kvaliteedi ja supluskoha valdaja kohta ning viited allikatele, kust on võimalik leida lisa infot. Terviseamet avalikustab oma koduleheküljel supluskohtade nimekirja, lisaks annab infot ka suplusvee kvaliteedi kohta.
Suplusvee reostus - Vastavalt määrusele mõistetakse reostuse all nende kahe bakteri kehtestatud piirarvu ületamist (kasvõi 10 võrra) või mõne muu aine või jäätmete esinemist, mis võivad mõjutada suplusvee kvaliteeti.
Suplusvee lühiajaline reostus – eelpool toodud mikrobioloogiliste näitajate piirväärtuste ületamine, kuid mis ei mõjuta suplusvee kvaliteeti kauem kui umbes 72 tundi (selline olukord võib tekkida peale tugeva (hoo-)vihma esinemist).

Suplusvee seire

Suplusvee seire

Vee vastavust nõuetele määratakse kahe mikrobioloogilise näitaja ja visuaalse kontrolli alusel. Suplusvee kvaliteeti kontrollitakse terve suplushooaja vältel maist augusti lõpuni kõigis supluskohtades. Selle aja jooksul võetakse vähemalt 4 suplusvee proovi.
Suplusvee kvaliteeti hinnatakse kahe mikrobioloogilise indikaatornäitaja alusel: soole enterokkkide ja  Escherichia Coli (ehk E.coli) bakterite (DOCX) esinemise hulga alusel.

Suplusvee profiilid

Suplusvee profiilid

Ühe olulise suplusvee kvaliteedi juhtimise meetmeks on suplusvee profiilid ehk andmestikud, mille eesmärgiks on tuvastada võimalikud reostusallikad ning nende mõju ennetamine ja vähendamine supluskohtadele.
Suplusvee profiil sisaldab erinevaid andmeid suplusvee ja supluskoha kohta, näiteks: põhilisi andmeid supluskoha asukoha ja suuruse kohta, suplusvee füüsikalisi, geograafilisi ja hüdroloogilisi andmeid, potentsiaalseid reostuse allikad, sinivetikate, fütoplanktoni ja makrovetikate leviku hinnanguid, seirepunktide asukohti, suplusvee klassifikatsiooni ja palju muud.
Terviseamet koostöös omavalitsuste ja keskkonnajärelevalveasutustega koostab profiilid kõigile ametlikele supluskohtadele. Supluskoha valdaja on kohustatud lühikokkuvõtte suplusvee profiilist panema ülesse ka supluskohta.
Olemasolevad suplusvee profiilid on leitavad siin.

Suplusvesi Euroopas

Suplusvesi Euroopas

Euroopa Liidu keskkonnapoliitikas pööratakse olulist tähelepanu vee, sealhulgas ka suplusvee kaitsele. Veepoliitika raamdirektiiviga nr 2000/60/EMÜ (VRD) seatakse eesmärgiks põhjaveekihtide ja veekogude vee hea seisundi tagamine ja pikaajaline säästev kasutamine ning seatakse kohustus veemajanduskavade koostamiseks. Veemajanduskava kujutab endast piirkonna kirjeldust ning täpseid juhiseid, kuidas saavutada kindla aja jooksul vesikonnale seatud eesmärke. Kuna supluskohad on veekogude osad, siis on ka supluskohtade vee kvaliteet seotud veekogude heaolust.
Raamdirektiiviga seotud eesmärkide elluviimiseks, suplusvee kvaliteedi tagamiseks ja inimeste tervise kaitsmiseks on Euroopa Liidus kehtestatud vastavad nõuded suplusvee direktiiviga nr 2006/7/EÜ.  Eesti on üle võtnud direktiivi nõuded Vabariigi Valitsuse

03.10.2019 määrusega nr 63 “Nõuded suplusveele ja supelrannale”.

Euroopa Komisjoni kodulehelt leiab infot suplusvee nõuete ja kvaliteedi kohta kõigis liikmesriikides:

Sinivetikaprojekt

Transition Facility sinivetikaprojekt

Transition Facility Twinning Light Project EE06-IB-TWP-ESC-01 "Reducing the health risks from algal toxins in drinking and bathing waters"
 

Documentation


Background materials

Sihtuuringud

Sihtuuringud

 

Supluskohtade suplusvee kvaliteediklassid

Illustratiivne ikoon - väga hea Ilustratiivne ikoon - hea
Iluustratiivne ikoon - piisav Illustraiivne ikoon - halb

Peale iga suplushooaja lõppu hinnatakse suplusvee kvaliteeti ja klassifitseeritakse nelja kvaliteediklassi:
„väga hea”, „hea”, „piisav” ja „halb”.

 
 

Supluskoha vee klassifitseerimiseks koostatakse seire andmete kogu, mis koosneb minimaalselt 16 suplusvee proovist (määratud soole enterokokid ja E.coli bakterid), mis on võetud viimase nelja järjestikuse aasta jooksul. Proovide väärtustest arvutatakse vastavalt Sotsiaalministri määruse nr 63 „Nõuded suplusveele ja supelrannale1“ lisas 2 toodud valemile protsentiilid. Iga supluskoha kohta arvutatakse neli protsentiili: 90-protsentiil nii E.coli kui soole enterokokkide jaoks ning 95-protsentiil samuti nii E.coli kui soole enterokokkide jaoks. Nende nelja protsentiili alusel määratakse suplusveele vastav klass. Lisaks tuleb arvestada seda, kas supluskoht asub siseveekogu ääres või mereääres, kuna määrus kehtestab erinevad piirmäärad siseveekogude ja mereäärsete supluskohtade veekvaliteedi klassidele.

Kusjuures mereäärsetele supluskohtadele on kehtestatud oluliselt rangemad piirnormid kui siseveekogu ääres paiknevatele supluskohtadele.

Supluskohas peab olema supluskoha kehtiv klassifikatsioon paigutatud üldsusele nähtavale kohale, kasutades selleks vastavaid sümboleid (vt teenusstandard „suplushooaja avamine (DOC)”). Sümbolid on välja töötatud Euroopa Komisjoni poolt, selleks et edastada selgelt ja kõigile arusaadavalt suplusvee kvaliteeti puudutavat infot (Euroopa Komisjoni rakendusotsus nr 2011/321/EL (ELT L 143, 31.5.2011, lk 38–40)).

 

Sinivetikate oht

Terviseamet juhib supelrandade ja supluskohtade kasutajate tähelepanu sellele, et kui rannas värvub vesi rohekaks, pruunikaks või koguni punakaks, sisaldab vesi massiliselt vetikaid. Vetikate massesinemist nimetatakse ka vee õitsemiseks.

Massiliselt esinevad vetikad võivad katta suuri alasid järvel ja merel. Kuid see nähtus võib olla ka lokaalne, näiteks vaid ühes lahesopis.

Loe sinivetikatest ehk tsüanobakteritest » (PDF)

 

Tegu võib olla sinivetikatega, kui:

  • on juuli või august;
  • vesi on värvunud kollakas-roheliseks tänu silmaga nähtavatele "helvestele";
  • vesi ja kaldaäär on kaetud tiheda rohelise massiga;
  • värviandja on nii väikeste mõõtmetega, et ei püsi näiteks vette pistetud oksal;
  • veel on kopituse lõhn.

Pooled sinivetikatest on mürgised ja võivad ohustada tervist.

Sinivetikatest tingitud mürgituse tunnused:

  • naha ja silmade punetus;
  • halb enesetunne ja kõhulahtisus;
  • palavik, nohu ja köha;
  • lihasevalud;
  • huulte kipitamine ja pragunemine;
  • tasakaaluhäired;
  • sinivetikamürgituse sümptomid võivad sarnaneda tavalise gripiga. Mürgituse saanutel on sageli ka naha- ja silmaärritusi.

Veidi sinivetikaid sisaldavas vees võib ujuda, kui vett mitte alla neelata ning kui pole soodumust allergilistele reaktsioonidele. Väikelastel võivad ilmneda tervisehäired juba vähesest kogusest mürgisest vetikaveest.

Ka koduloomad võivad sinivetikaid sisaldavat vett juues saada mürgituse. Näiteks koertel piisab mürgituse saamiseks karva lakkumisest peale sinivetikaid sisaldavas vees ujumist. Sinivetikamürgid ei lagune isegi keetmisel. Seega ei soovitata sinivetikaid sisaldavat vett üldse kasutada.
 
Kui olete kokku puutunud sinivetikaid sisaldava veega, tuleb see kehalt ja eriti silmadest puhta veega ära loputada, kui vetikaid sisaldavat vett on alla neelatud, tuleks püüda see võimalikult kiiresti välja oksendada, võtta võib ka söetablette.

 

JÄTA MEELDE


Vesi, milles on palju sinivetikaid, võib olla mürgine.

Ujumine ja veepritsmed võivad põhjustada allergiat, silmade kipitust ja nohu või halba enesetunnet.

Tugeva vee õitsengu ajal ära luba lapsi ja koduloomi randa.

Ära joo sinivetikavett.

Ära uju vees, kus on palju sinivetikaid.

Ära kasuta sinivetikavett pesupesemiseks ega leili viskamiseks.

 

Tserkaarid ja suplejate sügelushaigus

Osades veekogudes, eelkõige järvedes ja tiikides võib suviti esineda tserkaare ehk vereimiusside vastseid, kes võivad suplejatel põhjustada sääsepunnilaadset sügelevat löövet – tserkaarset dermatiiti ehk suplejate sügelushaigust (ing. k. swimmer’s itch).

Vereimiussid ehk tserkaarid on väga väikesed (alla poole mm pikkused) veelindude parasiidid, kelle vaheperemeheks on veeteod. Vaheperemehest väljudes on neil vaja kiiresti leida peremeesorganism – veelind. Samas kui samal ajal satub vette mõni inimene, võivad nad proovida tungida naha kaudu ka inimese organismi. Inimese organismi nad tungida aga ei suuda ning hukkuvad nahas, kuid võivad põhjustada sellega sügelevat löövet.

 Foto: Eesti Loodus (Jana Bulantova)

Kus ja kui kaua võib tserkaare veekogus esineda?

Seda, kas ning millal täpselt tserkaare vees võib olla, on raske ette määrata. Tserkaaride esinemise tõenäosus on suurem järvedes ja tiikides, kus elutseb tigusid (nt suur mudatigu) ja veelinde ning on piisavalt taimestikku, kus teod saavad elada. Parasiidid aktiveeruvad (väljuvad oma vaheperemeestest tigudest) soojade ilmadega, kui seisuveekogudes on vee temperatuur üle 20 kraadi ja arvatavasti ka tuulevaikse ilmaga. Kui kaua tserkaare võib vees esineda, ei ole teada. Ühest teost võib väljuda tuhandeid tserkaare, kes ei pruugi väljuda ühel ajal, vaid erinevatel aegadel. Samas elavad tserkaarid vabas vees vaid mõnikümmend tundi ning peremeesorganismi (mõnda veelindu) leidmata hukkuvad seejärel. 

Kes on ohustatud:

Ohustatud on eelkõige nõrgema immuunsüsteemiga ja tundlikuma nahaga inimesed, eelkõige lapsed. Lisaks sellele, et laste nahk on tundlikum, viibivad lapsed täiskasvanutest kauem vees, eriti madalamas soojemas vees, kus võib olla rohkem tigusid ja tserkaare.

 

Tserkaarse dermatiidi sümptomid:

  • Alguses põletustunne, kipitustunne või sügelus nahal.
  • Hiljem peale ujumist ilmuvad nahale sügelevad sääsepunnilaadsed punnid.
  • Sügelus ja punnid asuvad kehal neis piirkondades, mis puutusid kokku veega.
  • Harvadel juhtudel, kui puututakse kokku väga paljude tserkaaridega, võib tekkida ka palavik, liigeste turse, iiveldus jm.

Sügelus võib kesta kuni nädala või kauemgi, kuid kaob järk-järgult. Vajadusel tuleb pöörduda perearsti poole.

Vältimaks lööbe tekkimist:

  • Võimalusel vältida ujumist sellises vees, kus võib esineda tserkaare, eriti lapsed ja tundlikuma nahaga inimesed.
  • Peale ujumist on soovitatav ennast võimalusel puhta veega üle loputada ja kindlasti käterätikuga kuivaks hõõruda.
  • Mõne kirjandusallika andmetel võib tõenäoliselt hommikupoolikul olla tserkaaride kogus vees suurem.

Olukorra parandamiseks võib vähesel määral otse supluskohas asuvat taimestikku piirata või kui leitakse supluskohast tigusid, siis need kokku korjata ja viia need veekogus supluskohast eemale. Samas tuleks enne suuremat veekogu puhastamist ja taimede eemaldamist eelnevalt nõu pidada vastava spetsialistiga, sest veekogu ökosüsteem on üks tervik ning seda muutes võib kasu asemel tekitada kahju. Nt liikide ja toitainete tasakaalu muutmisega võivad saada eelise sinivetikad ning hakata soodsates oludes vohama.

 

Artiklid tserkaaride kohta:

ERR-i Novaatori portaalis uudis: "Teadlased leidsid Viljandi järvest suplejaid kimbutava imiussi vastsed"

Ajakirja Eesti Loodus nr 09/2018 lk 71-73 ilmunud artikkel "Kas nähtamatut peab kartma ehk suplejate sügelushaiguse põhjustajad" (PDF)