Mis on müra?

Atmosfääriõhu kaitse seaduse § 55 järgi on välisõhus leviv müra inimtegevusest põhjustatud ning välisõhus leviv soovimatu või kahjulik heli, mille tekitavad paiksed või liikuvad allikad. Välisõhus leviva müra hulka ei kuulu: olmemüra, meelelahutusürituste müra; töökeskkonna müra; riigikaitselise tegevusega tekitatud müra.

 

Atmosfääriõhu kaitse seaduse § 56 järgi välisõhus leviva müra normtasemed on jagatud müra piirväärtuseks (suurim lubatud müratase, mille ületamine põhjustab olulist keskkonnahäiringut ja mille ületamisel tuleb rakendada müra vähendamise abinõusid) ja müra sihtväärtuseks (suurim lubatud müratase uute planeeringutega aladel). Uue planeeringuga ala keskkonnaministri 16.detsembri 2016. a määruse nr 71 „Välisõhus leviva müra normtasemed ja mürataseme mõõtmise, määramise ja hindamise meetodid” § 5 tähenduses on uue planeeringuga kavandatav uus müratundlik ala.

Kui müra ületab piirväärtuse on müra tekitaja kohustatud müra vähendama.

Müra normtasemete kehtestamisel lähtutakse päevasest (7.00–23.00) ja öisest (23.00–7.00) ajavahemikust, müraallikast, müra iseloomust (püsiva või muutuva tasemega müra) ja hoonestatud või hoonestamata ala kategooriast:

  • I kategooria - looduslikud puhkealad ja rahvuspargid, puhke- ja tervishoiuasutuste puhkealad;
  • II kategooria - laste- ja õppeasutused, tervishoiu- ja hoolekandeasutused, elamualad, puhkealad ja pargid linnades ning asulates;
  • III kategooria - segaala ehk elamud ja ühiskasutusega hooned, kaubandus-, teenindus- ja tootmisettevõtted;
  • IV kategooria – tööstusala.

See, milline lubatud müratase välisõhus mingile hoonestatud või hoonestamata alale kuulub sõltub sellest, millisesse mürakategooriasse ala kuulub. Atmosfääriõhu kaitse seaduse § 57 järgi mürakategooriad määratakse vastavalt üldplaneeringu maakasutuse juhtotstarbele.

Eesti õigusruumis eristatakse müra, mis levib välisõhus ja müra, mis levib siseruumides. Välisõhus leviva müra normtasemed on kehtestatud atmosfääri kaitse seadusega ja selle alusel keskkonnaministri 16. detsembri 2016. a määrusega nr 71 „Välisõhus leviva müra normtasemed ja mürataseme mõõtmise, määramise ja hindamise meetodid". Müra normtasemed on toodud määruse lisas 1 (PDF)

Hoonete sees leviv müra on reguleeritud rahvatervise seaduse ja müra normtasemed on kehtestatud sotsiaalministri 4. märtsi 2002. a määrusega nr 42 „Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid".

 

Lisaks õiguslikele regulatsioonidele on olulised mürakaardid, mille alusel koostatakse müra vähendamise tegevuskavad.

Välisõhu strateegiline mürakaart koostatakse piirkonna eri müraallikate tekitatud müratasemete üldhinnangu või üldprognoosi andmiseks. Piirkonna välisõhu strateegilisele mürakaardile kantakse müra levikut põhjustavad saasteallikad, olemasoleva või prognoositava müra leviku ulatus, elanike ja ehitiste paiknevus, andmed elanike ja ehitiste arvu, ehitiste iseärasuste ja muu kohta. Tallinna linna välisõhu strateegiliste mürakaartide alusel koostatakse näiteks Tallinna linna välisõhus leviva keskkonnamüra vähendamise tegevuskava, mille eesmärk on leida optimaalseid meetmeid, vältida, ennetada ja vähendada keskkonnamüraga kokkupuutumisest tingitud kahjulikke mõjusid ja selle häirivat mõju piirkondades, kus müra mõju elanikele on suur ning kus on korraga võimalik leevendada suurema hulga elanike müraprobleemi.

25. juuni 2002. a Euroopa Parlamendi ja Nõukogu Direktiivi 2002/49/EÜ kohaselt on Eesti kohustatud iga 5 aasta järel esitama Euroopa Komisjonile andmed välisõhu strateegilistest mürakaartidest peamiste riigi territooriumil asuvate müraallikate kohta. Direktiivi nõuded on kajastatud välisõhu kaitse seaduses.

Välisõhu mürakaart koostatakse olulist mürahäiringut põhjustavate müraallikate ja nendest ümbritsevasse piirkonda leviva müra kohta ning selle koostamise aluseks on müra normtaseme ületamine või elanike põhjendatud kaebuste korral tehtud mõõtmised, mis kinnitavad olulist mürahäiringut.

 

Mida teha mürahäiringu korral?

Kui inimesel on kaebus konkreetse müraallika poolt tekitatud müra kohta, siis tuleb mürakaebuste lahendamiseks esitada Terviseametile avaldus, mis sisaldab:

  • Saatja eesnimi, perekonnanimi, kontaktandmed (aadress, telefon, e-mail); 

  • Lühidalt probleemi sisu;

  • Müra (vibratsiooni) allikas (võimalusel);

  • Müra (vibratsiooni) allika aadress, asukoht (võimalusel);

  • Müra (vibratsiooni) allika töögraafik (võimalusel).

Piirkonna järelevalve ametnik uurib olukorda kohapeal, vajadusel tellib laborist vajalikud mõõtmised ning mürataseme ületamise korral esitab ettekirjutuse müraallika valdajale. Ettekirjutuse mittetäitmisel algatab piirkondlik tervisekaitseosakond müraallika valdaja vastu väärteomenetluse.

Atmosfääriõhu kaitse seaduse § 218 kohaselt teostab riikliku järelevalvet välisõhus leviva müra üle Terviseamet. Atmosfääriõhu kaitse seaduse § 55 lg 3 sätestab, et välisõhus leviva müra hulka ei kuulu olmemüra; meelelahutusürituste müra; töökeskkonna müra; riigikaitselise tegevusega tekitatud müra.
Tulenevalt eeltoodust amet ei oma pädevust ega teosta järelevalvet järgmiste loetletud mürahäiringute osas:

  • Olmemüra (kortermajades naabrite käitumisest tulenevad mürahäiringud nagu vali muusika, karjumine, mööbli liigutamine, trampimine)

Atmosfääriõhu kaitse seadusega mitte reguleeritud olmemüra tekitava häiringu korral tuleb juhinduda korrakaitseseaduse sätetest, millele ei ole kehtestatud numbrilisi piirnorme, kuid tuleb juhinduda subjektiivsest hinnangust võimaliku häirivuse suhtes avaliku korra mõistes.
Vastavalt korrakaitseseaduse § 57 kohaselt häirivuse hindamisel lähtutakse keskmisest objektiivsest isikust ja eesmärgist, milleks avalikku kohta tavapäraselt kasutatakse ning selle piirkonna tavadest. Seega ei ole korrakaitsenormide kohaldamine otseses seoses siseruumides mürale seatud normtasemetega.

Korrakaitseseaduse § 56 lõige 1 sätestab, et avalikus kohas on keelatud tekitada teist isikut oluliselt häirivat müra. Korrakaitseseaduse § 57 kohaselt avalikus kohas käitumise üldnõuete järgimise üle teostavad riiklikku järelevalvet: politsei; valla- või linnavalitsus. Terviseamet ei saa teostada mõõtmisi, kuna puuduvad mõõtmismetoodika ja piirnormid.

  • Kortermajade keldris asuvate soojussõlmede ja teiste tehnoseadmete müra

Terviseamet ei lahenda kaasomanike kaebusi ega vaidlusi kaasomandi kasutamisel tekkivate nõuete üle ning samuti ei teosta riiklikku järelevalvet elamute üle kuna korteriomandi- ja korteriühistuseadus ei sätesta ametile riikliku järelevalve pädevust ja seetõttu ei saa Terviseamet järelevalvemenetluse kaudu sekkuda. Sellest tulenevalt on mõistlik lähtuda asjaõigusseaduses kaasomandi kasutamise ulatuse ja valdamise kohta sätestatust ning korteriomandi ja korteriühistu seaduse regulatsioonidest.

Elamute konstruktsioonid ehk katused, seinad, küttesüsteemid, vundament ja muu taoline on kõikide kaasomanike kaasomandis ja nende kasutamine peab toimuma üksnes kaasomanike kokkuleppe alusel vastavalt asjaõigusseaduses kaasomandi ulatust ja valdamist ning kasutamist reguleerivate sätete järgi (§ 71-73). Kui kaasomandi reaalosa ja kaasomandi eseme kasutamine on reguleerimata, lähtutakse kaasomanike huvidest.

Korteriomandi ja korteriühistu seaduse § 12 lõige 2 sätestab, et korteriomanikud peavad omavahelistes suhetes, samuti suhetes korteriühistuga järgima hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve. Sama seaduse §31 lõikes 2 on toodud, et korteriomanik on kohustatud hoiduma tegevusest, mille toime teistele korteriomanikele ületab omandi tavakasutusest tekkivad mõjud.

Kaasomandiga seotud mürahäiringu korral soovitame pöörduda KÜ juhtkonna poole, arutada korteriühistu juhtkonnaga või korteriühistu üldkoosolekul. Juhul, kui mürahäiring võib olla seotud mõne ehitusliku või projekteerimisveaga siis tuleks pöörduda ka mõne asjakohase ekspertiisi teostavate ettevõtete poole. Ehitusekspert hindab kohapeal olukorda ja vajadusel kaasab hindamisse vajaliku spetsialisti.

  • Mürahäiringud uues elamus (hoone heliisolatsiooni küsimused, ventilatsiooni müra jne)

Terviseamet ei teosta järelevalvet ehituskvaliteedi üle.

Ehitusseadustiku § 7 alusel tuleb ehitis projekteerida ja ehitada ning korras hoida hea tava kohaselt. Sama seaduse § 11 lõik 2 punktis 5 on öeldud, et ehitis peab tagama kaitse müra eest. Hea tava kohaselt ehitatud hoone peaks vastama Eesti standardi EVS 842:2003 „Ehitiste heliisolatsiooninõuded. Kaitse müra eest“ heliisolatsiooni nõuetele tehnoseadmete ja õhumüra osas või mingi muu Euroopa Standardile. Vastavalt ehitusseadustiku § 130 lõige 2 punkt 2 on ehitise ja ehitamise nõuetele vastavuse kontrollimine kohaliku omavalitsuse ülesandeks.

Müratasemed hoone sees sõltuvad sellest, kuivõrd hoone projekteerimisel ja ehitamisel on heliisolatsiooninõuetest kinni peetud. Arendaja peab olema teadlik ümbritsevatest ja hoone sisestest müraallikatest ning arvestama heliisolatsiooni nõuetega. Elamu heliisolatsiooni pretensiooniga tuleks pöörduda arendaja poole.

Häiriva olukorra jätkumisel on võimalik tellida heliisolatsiooni mõõtmised Terviseameti Füüsikalaborist või muust akrediteeritud laborist. Terviseameti Kesklabori füüsikalabor teostab heliisolatsiooni mõõtmisi Tervise- ja tööministri 03.10.2017 määruses nr 39 „Tasuliste tervisekaitseteenuste osutamise kord ja hinnakiri” sätestatu alusel.

  • Ehitustegevusest tulenevad häiringud (müra, vibarstioon)

Ehitusmüra puhul on tegemist ajutise müraga. Keskkonnaministri määruse nr 71 „Välisõhus leviva müra normtasemed ja mürataseme mõõtmise, määramise ja hindamise meetodid“ Lisa 1 p 3 (PDF) kohaselt on ehitustegevusega seotud müra ekvivalentsed piirtasemed normeeritud vaid õhtusel ja öisel ajal (ajavahemikul 21.00-7.00). Ehitusmürale rakendatakse kella 21.00-7.00 piirväärtusena asjakohase mürakategooria tööstusmüra normtaset. Päevasel ajal (7.00-21.00) ehitustöödest tulenevale mürale normtasemeid kehtestatud ei ole.

Ehitusseadustiku § 12 lg 3 kohaselt tuleb ehitamisel arvestada mõjutatud isikute õigustega ning rakendada abinõusid nende õiguste ülemäärase kahjustamise vastu. Ehitamisega kaasneb paratamatult teiste isikute õiguste riive, mis väljendub ehitamisega kaasnevas müras, vibratsioonis, vaatevälja vähenemises ja muus häiringus. Taolisi riiveid tuleb mõistlikus ulatuses taluda, kuid riive tekitaja peab hoolitsema selle eest et riive oleks võimalikult väike. Ehitusseadustiku § 39 lg 1 kohaselt annab ehitusloa kohalik omavalitsus, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Ehitusseadustiku § 130 lg 2 p 2 sätestab, et ehitamise nõuetele vastavuse kontrollimine on kohaliku omavalitsuse ülesanne. Seega ehitustegevusest tulenevate häiringutega soovitab Terviseamet pöörduda kohaliku omavalitsuse poole.

 

Soojuspumpadega seotud mürahäiring

Soojuspumpade ja küttekehade poolt põhjustatud müra saab vähendada juba projekteerimise ja paigaldamise käigus. Tähtis on müra leevendusmeetmete rakendamine ja paigalduskoha valik. Oluline on, et projekteerimise käigus pööratakse tähelepanu soojuspumba paigaldamise asukohale ja vajadusel müra leevendusmeetmete rakendamisele, et tulevikus vältida mürahäiringuid ja naabruses asuvate elanike rahuolematust.

Eelkõige võiks kaaluda õhk-vesi soojuspumba ja õhukanalite asjatundlikku ehitamist kütteruumi. Õueseadmed jäägu võimalikult kaugele naaberkruntide müratundlikest paikadest. Hea tulemuse võib anda asukoht müra takistavate hooneosade varjus, vältides ühtlasi heli peegeldumist naabrite suunas pööratud fassaadidelt. Kui hoonestus rahuldavat lahendust ei paku, tuleb vaagida helilaineid neelavate müratõkete rajamist.

Keskkonnaministri 16.12.2016 määrus nr 71 „Välisõhus leviva müra normtasemed ja mürataseme mõõtmise, määramise ja hindamise meetodid“ ei sätesta norme soojuspumpadele, kuid soojuspumpade häiringu hindamisel võib lähtuda tehnoseadmete tekitatava müra piirväärtusest, millele vastavalt määruse nr 71 lisale 1 p 2 rakendatakse tööstusmüra sihtväärtust. Päeva- ja ööaeg on vastavalt 7.00–23.00 ja 23.00–7.00.

Tavaliselt soojuspumba müratasemed on toodud tehnilises passis. Seadme ning paigalduskoha müraandmed võimaldavad ligikaudu hinnata kujunevat müraolukorda.

Tabelites 1 ja 2 on toodud Terviseameti füüsikalabori arvutused, mis võimaldavad hinnata  soojusseadme müra levikut sõltuvalt müraallika kaugusest. Andmed on esitatud kahel kujul, sõltuvalt sellest, kas müraallika tehnilises passis on märgitud helivõimsus (Lw) või helirõhk (Lp).

Tabel 1 Soojusseadme välisõhus müra leviku orienteeruvad näitajad kui tehnilises passis on toodud HELIRÕHUTASE (Lp)

Tabel 2 Soojusseadme välisõhus müra leviku orienteeruvad näitajad kui tehnilises passis on toodud HELIVÕIMSUSE TASE (Lw)

Soojuspumba müraga seoses saab amet alustada järelevalve menetlust, kui kohalik omavalitsus on kontrollinud soojuspumba vastavust ehitusnormidele ehitusteatise või ehitusloa menetlemise käigus.