Ragnar Vaiknemets: Miks saavad perearstidest elutähtsa teenuse osutajad ja mida see kaasa toob?

Terviseamet korraldas koostöös Eesti Perearstide Seltsiga konverentsi kriisireguleerimise teemal, kus oli muu hulgas kõne all peremeditsiini kui tulevase elutähtsa teenuse osutaja roll. Mida see uus roll tähendab perearstisüsteemi jaoks ja milliseks kujuneb nende tähtsus tulevastes kriisides? Vastuseid jagab Terviseameti peadirektori asetäitja Ragnar Vaiknemets.

Hädaolukorra seaduses on elutähtsa teenuse osutajatena loetletud 14 teenust, mis tuleb kriisi ajal tagada. Nüüd lisandub sinna veel hulk teenuseid, teiste seas ka peremeditsiinis tervisekeskuste toimimine. Mida see muudab?

Eesti õigusesse võetakse üle Euroopa Liidu elutähtsate teenuste toimepidevuse tagamise direktiiv ehk CER direktiiv, mille tulemusena laieneb elutähtsate teenusete osutajate ring ning nende sekka arvatakse ka Eesti perearstid. See annab Terviseametile võimaluse määrata teatud tervisekeskused kui elutähtsa teenuse osutajad. Need perearstikeskused peavad olema oma teenuste lõikes toimepidevad igal ajahetkel.

Mis eristab elutähtsa teenuse osutajana määratletud perearste teistest?

Näitena saab välja tuua haiglad, mille hulgas osad on määratud elutähtsa teenuse osutajateks ja teised mitte. Eelkõige tähendab see valmisolekut kriisideks, mille eelduseks on toimepidevuse plaani koostamine ja ka riskianalüüsi tegemine erinevate olukordade puhuks, näiteks mis juhtub siis, kui elekter kaob ja tuleb tagada hulk kriitilisi teenuseid. Kuidas teha nii, et ka ulatusliku elektrikatkestuse ajal suudaksid need asutused olla töös ja jätkata teenuste osutamist. Sarnased riskid tuuakse välja peremeditsiinis ja luuakse nende tarvis tegevusplaanid, mis on Terviseametiga kooskõlastatud. Kui jätkata elektrikatkestuse näitega, siis saab olla riskide maandamine lahendatud elektrigeneraatoriga või muul viisil, kuid peab olema võimalik tuvastada, et see asutus suudab olla teatud aja jooksul toimepidev ka elektrita.

Tänapäeval peaksid digitaalsed terviseandmed olema igal ajal kättesaadavad, et täita dokumenteerimise nõudeid ning tagada kiire ligipääs nii aegkriitilistele kui ka igapäevaselt olulistele terviseandmetele. See on eriti oluline olukordades, kus on vajalik patsientide andmete kiire vaatamine ja kriitilise info kättesaadavus, näiteks kriitiliste patsientide käsitlemisel.

Läbi tuleb mõelda, kuidas on tagatud terviseandmete kättesaadavus katkestuste korral – näiteks, kui internetiühendus kaob. Oluline on, et tervishoiuteenuse osutajad, sealhulgas perearstid, omaksid lahendusi ja süsteeme, mis võimaldavad kriitiliste andmete kättesaadavuse ja süsteemide töökindluse säilimist, isegi ulatuslike IT-tehniliste katkestuste või küberturbeintsidentide korral. Need nõuded on osaliselt juba praegu õigusaktidega paika pandud, mis kohustavad teatud terviseasutusi, näiteks haiglaid ja erakorralise meditsiini osakondi, säilitama pidevalt toimivaid teenuseid.

Miks on oluline säilitada esmatasandi tervishoiuteenus kriiside ajal?

Covid-19 pandeemia ja Ukraina sõda on ilmekalt näidanud esmatasandi tervishoiu rolli tähtsust. Kuigi kriisides pööratakse sageli suuremat tähelepanu rasketele trauma- ja erakorralistele juhtumitele, ei saa unustada esmatasandi püsivust. Kui kroonilised patsiendid ei pääse ligi vajalikule ravile, halveneb nende terviseseisund, mis omakorda võib viia raskemate ja kallimate tervishoiuteenuste vajaduseni.

Esmatasandi tervishoid peab säilitama oma tegevusvõime igasugustes kriisides, et tagada krooniliste patsientide ravi järjepidevus. Seda järjepidevust toetavad tervisekeskused ja teised esmatasandi asutused, kellel on kohustus oma teenuste pidevaks toimimiseks läbi mõelda ja tagada varulahendused, näiteks elektri- ja internetikatkestuste puhuks, kütte kadumise korral jne. Terviseamet määrab vajadusel täpsemad nõuded, mis tulenevad sotsiaalministeeriumi määrustest, tagades koostöös Terviseametiga piisava valmisoleku ja järjepidevuse tervishoiuteenuste osutamisel ka kriisiolukordades.

Ilmselt on perearstid ise väga hästi kursis, millist olulist rolli nad mängivad, ka kriisi ajal. Miks on neile vaja siis seda ikkagi elutähtsa teenusena määratleda?

Covid-19 kriis näitas selgelt, et perearstid said kiiresti aru oma olulise rolli tähtsusest ja olid valmis aktiivselt panustama kriisi lahendamisse. Hoolimata keerukast olukorrast ja teadmatustest, mõistsid perearstid, kui oluline on nende panus tervishoiusüsteemis. Elutähtsa teenuse ehk kriitilise teenuse staatuse omistamine esmatasandi meditsiinile on aga seni puudunud lüli – seda, et ka riik tunnustaks ja defineeriks perearstiabi kui elutähtsat teenust.

Selline ametlik tunnustus tähendab, et riik kehtestab kindlad nõuded, mis tagavad esmatasandi teenuste pideva toimimise, ka kriisiolukordades. Näiteks haiglad ja kiirabiteenistused saavad riigilt tuge kriitiliste teenuste tagamiseks, olgu selleks elektrikatkestuste korral generaatorite soetamine, kaitsevahendid kiirabitöötajatele või katastroofimeditsiini varustus kiirabile ning väljaõpe ja õppused. Kui perearstikeskused oleksid samuti ametlikult tunnistatud elutähtsa teenuse osutajateks, võimaldaks see neile sarnast tuge ja kriisiolukordadeks vajalike lahenduste kaasrahastamist.

Elutähtsa teenuse määratlemine seaduse tasandil aitab riigil tagada, et kõik tervishoiutasandid – haiglad, kiirabi ja esmatasand sh perearstid – oleksid valmis toimima ka kriiside ajal. Kriiside käigus on tihti vajalik, et tervishoiusüsteem koordineeriks oma ressursse: näiteks saavad kiirabid reageerida ainult kõige kriitilisematele väljakutsetele, ja vähem kriitilised patsiendid suunatakse teistele tasanditele või ootele. Sarnaselt võib haiglate erakorralise meditsiini osakondades tekkida olukord, kus madalama prioriteediga patsientidele ei suudeta enam kohe reageerida, ja neil tuleb pöörduda esmatasandi arstide poole.

See näitab, kuidas tervishoiusüsteemi erinevad tasandid teineteist toetavad ja vajadusel oma ressursse ümber suunavad. Just see koostöö ja ressursside paindlik jaotus on hädavajalik, et tagada võimalikult paljude patsientide kiire ja elupäästev ravi. Kriisides võib esmatasand näiteks edasi lükata plaanilised vastuvõtud ja keskendub ägedatele ja erakorralistele juhtudele, kergendades sellega haiglate ja kiirabide koormust. Niimoodi tegutsedes suudab tervishoiusüsteem tervikuna toetada elutähtsate teenuste kättesaadavust ka keerulistes olukordades, kus ressurssi napib. Tekib kolm tugevat sammast, millega me lähme vastu erinevatele tervishoiukriisidele – meil on haiglad, meil on kiirabid ja meil on esmatasand, millest ükski ei tohi ära kukkuda ja toetavad teineteist. See on süsteem, kus saab vajadusel ressursse ümber suunata, et ennekõike päästa elusid ja hoida ära raskeid tervisekahjustusi.

Kuidas on perearstid selle info vastu võtnud, et osa neist peab hakkama tegelema kriisideks valmistumisega senisest intensiivsemalt?

Ma usun, et perearstid on alati tahtnud seda, et nende teenust väärtustatakse selliselt, et see ei ole lihtsalt üks teenus paljude seast, vaid teenus, mille äralangemisel tekib ulatuslik tervishoiuhäire. Me näeme ka praegu, et kui mõnes piirkonnas jääb nimistu perearstita, siis see ületab uudiskünnise ja on päris tõsine probleem, sest tuhatkond või enamgi patsienti kaotavad hea ning kodulähedase ligipääsu terviseteenusele. Aga kujutame ette kriisiolukorda, kus terved suured regioonid või piirkonnad jäävad esmatasandi tervishoiu katteta, siis tulebki riigil tegeleda sellega, et ka selles piirkonnas oleks mõned sellised tervisekeskused, kuhu saab suunata neid patsiente, kellel on seda abi kõige rohkem vaja.

Kokkuvõtvalt on esmatasandi tervishoiu määratlemine elutähtsa teenusena hädavajalik kogu tervishoiusüsteemi toimimise ja kriisivõimekuse tagamiseks, sest see võimaldab paremat koostööd ja toetab kriitiliste teenuste jätkumist keerulistes oludes.

Fotod: Sven Tupits