Nakkushaiguse nimetus: 

Punetised

Sissejuhatus: 

Punetised kuuluvad respiratoorsete viirusnakkuste rühma. Rahvusvaheline Haiguste Klassifikatsioon jagab punetised kahte rühma: elupuhuselt omandatud punetised ja kaasasündinud punetiste sündroom.

Nakkusallikas: 

Punetiseviiruse nakkusallikaks on inimene. Haige inimene on nakkusohtlik 4 kuni 7 päeva enne ja kuni kaks nädalat (maksimaalselt esimese 1 kuni 5 päeva jooksul) pärast lööbe teket.

Levimine: 

Kaasasündinud punetiste sündroomiga vastsündinud võivad levitada viirusi kuud pärast sündi. Enamikul juhtudest levib viirus piisklevi teel. Raseduse ajal, kui ema põeb punetisi, levib punetiseviirus lootesse transplatsentaarselt (vertikaalne ülekandumine).

Peiteperiood: 

Elupuhuselt omandatud punetiste peiteperiood on 12 kuni 17 päeva (harva kuni 21 päeva).

Haigusnähud: 

Haigusele on iseloomulik peenpunane (laigulis-sõlmeline) lööve nahal, palavik, suurenenud kaela,- ja kuklalümfisõlmed (lümfaadenopaatia) ja katarraalsed nähud hingamisteedes (nt kerge nohu), konjunktiviit, peavalu, harva liigesevalu. Nahalööve võib puududa 25%-50% haigetel. Haigus kulgeb täiskasvanutel raskemini kui lastel. Nendel võib lisaks loetletud nähtudele tekkida tüsistusena (eriti naistel) artriit ja/või entsefaliit. Kaasasündinud punetisi iseloomustavad sünnieelsed kahjustused, mis on põhjustatud punetiste viiruse loodet kahjustavast toimest. Rasedus võib lõppeda ka abordi või loote surmaga. Kaasasündinud punetiste sündroomi kõige sagedamaks avaldumisvormiks on südame ja silmade väärarengud. Punetised võivad põhjustada ka mikrotsefaaliat, vaimset alaarengut ja kurtust. Viimasel ajal on kaasasündinud punetistega seostatud ka trombotsütopeeniat, maksa ja põrna suurenemist, interstitsiaalset pneumooniat, müokardiiti ja müokardi nekroosi, samuti luude metafüüside kahjustusi. Kaasasündinud punetistest põhjustatud kahjustused ei ilmne mõnikord imikueas, vaid selguvad hiljem. Uuringud on näidanud, et silma võrkkesta irdumine, glaukoom, insuliinsõltuv suhkrutõbi, kae ja kuulmise nõrgenemine, mis ilmnevad vanemas eas, võivad olla põhjustatud looteeas põetud punetistest.  

Punetisi diagnoositakse tavaliselt seroloogiliste uuringutega, punetiseviiruse nukleiinhappe tuvastamisega ning punetisteviirusi isoleeritakse kliinilisest uurimismaterjalist ainult spetsiaalsetes laborites.

Ennetamine: 

Punetised on vaktsiin-välditav nakkushaigus ja põhiliseks ennetusvahendiks on immuunoprofülaktika. Punetiste vastu immuniseerimise põhieesmärk on kaasasündinud punetiste ennetamine. Punetiste vastast immuniseerimist alustati Eestis 1992. aastal leetrite ja punetiste liitvaktsiiniga, millega algul vaktsineeriti ainult kuueaastasi lapsi. Alates 1994. aastast võeti kasutusele leetrite-mumpsi-punetiste liitvaktsiin ja lapsi hakati vaktsineerima vanuses 12 kuud ja koduvvaktsineerima 12. eluaastal. Alates 1997. aastast lapsi hakati vaktsineerima aastaseks saamisel ja korduvvaktsineerima 13. eluaastal. Põdemisjärgne ning vaktsineerimise järgne immuunsus on pikaajaline. Punetiste vaktsiin on kõrge efektiivsusega ja 97%-l säilib immuunsus vähemalt 15-18 aastat endeemilise haigestumuse puudumisel, mõnede uuringute andmetel tekib immuniseerimise järgselt elukestev immuunsus.  

Esmaspäev, 8. juuli 2019 - 15:54