Nakkushaiguse nimetus: 

Mumps

Sissejuhatus: 

Mumps ehk parotiit on piisknakkusena leviv nakkushaigus, mille tekitajaks on viirus ja mida iseloomustab üldintoksikatsioon, süljenäärmete kahjustus, harvem esineb teiste näärmete või närvisüsteemi kahjustusi.

Haigustekitaja: 

Mumpsi tekitajaks on paramüksoviiruste sugukonda kuuluv RNA-viirus. Viirus on väliskeskkonnas vähe vastupidav füüsikalistele ja keemilistele teguritele.

Levimine: 

Nakkusallikaks on mumpsihaige inimene, kes eritab viirusi 1-2 viimast inkubatsioonipäeva ja 6-9. haiguspäevani ning seda sõltumata kliinilisest vormist (manifestne, varjatud või asümptomaatiline).
Mumpsiviirus levib respiratoorsel teel piisknakkusena, kuid ka otsesel kontaktil mumpsihaigega. Viirus väljutatakse organismist süljepiiskade aerosoolina, mis oma madala disperssuse tõttu kaugele ei kandu ja sadeneb kiiresti.
Kõik vanusgrupid on vastuvõtlikud, kuid eelkõige põevad seda lapsed ja noorukid. Kui ema on mumpsi põdenud, siis laps on praktiliselt kuni aasta kaitstud emalt saadud antikehade tõttu.
Pärast põdemist kujuneb püsiv immuunsus. Korduva põdemise korral on vajalik laboratoorne kinnitus. Parasvöötmes esineb haigusjuhte rohkem kevadtalvisel perioodil.

Peiteperiood: 

Peiteperiood kestab 11 kuni 25 päeva.

Haigusnähud: 

Manifestsetele vormidele on iseloomulik kliinilise pildi mitmekesisus. Haiguse levinuim väljendumisvorm on kõrvasüljenäärmepõletik ehk parotiit, mis võib olla ühe- või mõlemapoolne. Haigus algab tavaliselt lühikese prodromaalperioodiga (1-2 päeva), mil esineb peavalu, halb enesetunne ja isutus. Edasi tõuseb kehatemperatuur 38-39°C, kõrvasüljenääre tursub ja muutub valulikuks algul ühel, sageli 1-2 päeva pärast ka teisel pool.
Tursunud näärme kohal nahk ei puneta, on sile ja läikiv. Komplemisel tundub tursunud nääre taignataoliselt pehme. Mälumine ja neelamine on takistatud. Kahjutustuda võivad ka teised näärmed (sugunäärmed, kõhunääre, kilpnääre jt). Mumpsiviirus läbib suhteliselt kergesti ka
hematoentsefaalse barjääri.
Mumpsi üheks oluliseks iseärasuseks on varjatud ja asümptomaatiliste vormide esinemine. Erinevate autorite arvates võib erineda 15–50% varjatud vormidega haigusjuhte ning 15–54,3% asümptomaatilisi vorme.

Laboratoorselt diagnoositakse mumpsi seroloogiliste uuringute või mumpsiviiruse isoleerimisega kliinilisest uurimismaterjalist.

Ennetamine: 

Haigestumisest hoidumiseks isoleeritakse haige pereliikmetest ja ravitakse kodus, ning vajadusel hospitaliseeritakse nakkushaiglasse (-osakonda). Koduse ravi korral lõpetatakse haige isoleerimine üheksa päeva pärast haiguse algust. Haigega kokku puutunud kuni 10 aasta vanused lapsed, kes ei ole
mumpsi põdenud ja on vaktsineerimata, eemaldatakse lastekollektiivist 21 päevaks alates haigega kokkupuute päevast. Haige nina-neelueritised ja nendega saastunud esemed ning vahendid kahjutustatakse.

Põhiliseks ennetusmeetmeteks on immuunoprofülaktika. Vastavalt riiklikule immuniseerimiskavale vaktsineeritakse lapsi 1 aasta vanuselt ja revaktsineeritakse 13-aastaselt. Alates 1994. aastast on kasutusel leetrite, mumpsi ja punetiste liitvaktsiin.

Esmaspäev, 8. juuli 2019 - 15:54