Sorry, you need to enable JavaScript to visit this website.

Sa oled siin

A
B
C
D
E
F
G
H
I
J
K
L
M
N
O
P
Q
R
S
T
Ü
V
Z
Nakkushaiguse nimetus: 

Marburgi viirushaigus

Sissejuhatus: 

Marburgi viirushaigus on eriti ohtlik nakkushaigus, mida iseloomustab kõrge palavik, sisemised verejooksud ning siseorganite rasked kahjustused, suremus võib olla kuni 90%.

Esimene haiguspuhang registreeriti 1967. aastal Saksamaal Marburgis ja Frankfurtis ning Belgradis (endine Jugoslaavia). Haigestus 31 laboratoorsete uuringutega tegelevat inimest, kellest 7 suri. Nakatumine toimus Ugandast sissetoodud rohepärdikutelt (Cercopithecus aethiops).
Eestis ei ole seni nakkust diagnoositud.

Haigustekitaja: 

Marburgi viirus kuulub filoviiruste rühma. Filoviiruseid kirjeldati esmakordselt 1967. aastal Marburgis, kus laboratooriumis Ugandast toodud aafrika rohepärdikute uurimisel toimus inimeste nakatumine. Marburgi viirus on väga kõrgepatogeenne, mistõttu on viirust võimalik uurida vaid eritingimustes (BSL4 laborites). Samasse rühma kuulub ka Ebola-viirus. Viirused säilivad toatemperatuuril, kuid hävivad kiiresti üle +60° C juures, UV või desinfektantide toimel.

Nakkusallikas: 

Nakkusallikaks on haige inimene või loom. Viiruste looduslik reservuaar ei ole tänaseni selge, haigustekitaja on isoleeritud Aafrikas rohepärdikutel ja koobastes elavatel nahkhiirtel.

Levimine: 

Viirus levib vere ja teiste kehaeritistega (roe, okse, uriin, sülg, sperma, respiratoorne sekreet). Nakatumine on võimalik saastunud süstaldega.

Peiteperiood: 

Peiteperiood kestab 2 kuni 21 päeva.

Haigusnähud: 

Haigusele on iseloomulik äge algus. Haigusnähtudeks on kõrge palavik, halb enesetunne, lihas- ja peavalu. Mõne päeva pärast lisanduvad verine kõhulahtisus, kõhuvalu ja –krambid, iiveldus ning oksendamine. Kõhulahtisus võib kesta kuni 7 päeva. Esimese haigusnädala lõpul ilmneb morbilliformne või makulopapuloosne lööve. Hemorraagilisele palavikule iseloomulikult ilmnevad petehhiad, sub- või intrakutaansed verejooksud ja seedetrakti hemorraagiad. Haigus võib süveneda maksa-, neeru- ja teiste elundite puudulikkuse, turse ja šokini ning lõppeda surmaga.

Haigust diagnoositakse epidemioloogilise anamneesi, haiguspildi ja laboriuuringute (spetsiifiliste antikehade määramine) alusel.

Ennetamine: 

Nakatumise vältimiseks tuleb rangelt hoiduda kokkupuutest haigete/haiguskahtlaste inimeste või loomade vere ja/või muude kehavedelike ning sekreetidega. Kõige nakkusohtlikum periood on haiguse ägedas faasis. Haige hooldamisel peab olema eriti ettevaatlik saastunud süstaldega, kuna torkehaavade järgselt suureneb nakatumise risk. Surnute matmisele on kehtestatud ranged nõuded.