Sa oled siin

Nakkushaiguse nimetus: 

Leišmaniaas

Sissejuhatus: 

Leišmaniaas on kergesti leviv ning immigrantide ja turistide poolt sageli Lääne-Euroopa maadesse sissetoodav nakkushaigus. Näiteks toodi Hollandisse aastail 2005-2012 nahaleišmaniaasi Euroopast – Prantsusmaalt, Itaaliast, Hispaaniast, Portugalist ja Maltalt; Aasiast – Afganistanist, Iraanist, Iraagist, Israelist, Jordaaniast, Pakistanist, Süüriast ja Saudi Araabiast; Aafrikast – Keeniast, Marokost, Etioopiast ja Eritreast; Lõuna-Ameerikast – Boliiviast, Belizest, Brasiiliast, Costa Ricast, Peruust ja Surinamist. Leišmaniaas esineb kahes vormis – naha-limaskesta ja vistseraalses ehk kõhuvormis.

Haigustekitaja: 

Naha-limaskesta leišmaniaasi puhul on haigustekitajateks algloomad – läänepoolkeral Leishmania brazilensis ja L. mexicana ning idapoolkeral L. infantum, L. tropica, L. major ja L. aethiopica. Euroopas põhjustab mõlemat liiki leišmaniaasi L. infantum Vahemeremaades, L. major nahavormi Lähis-Idas ja Põhja- Aafrikas, L. tropica nahavormi Kreekas, Türgis, Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas, L. donovani mõlemat haigusvormi Küprosel. Seoses kliimamuutusega on liivakärbsed levinud Lõuna- Euroopast Kesk-Euroopasse, mille kinnituseks on L. infantumi poolt põhjustatud leišmaniaasi kohalik püsilevik inimestel, koertel, kassidel, hobustel, rebastel, hiirtel ja rottidel Saksamaal.

Vistseraalne leišmaniaasi puhul on haigustekitajaks Leishmania donovani, L. infantum ja L. infantum/chagasi.

Nakkusallikas: 

Naha-limaskesta leišmaniaasi nakkusallikaks on haige inimene, mõnedes maades närilised, koerad, kassid, hobused, jänesed, kukkur- ja laiskloomad.

Vistseraalne leišmaniaasi nakkusallikaks on haiged inimesed, koerad, rebased ja šaakalid ning Indias, Bangladeshis ja Nepalis – ainult inimene.

Levimine: 

Naha-limaskesta leišmaniaas

Haigustekitajate ülekandjaks haigelt inimeselt või loomalt tervele inimesele on liivakärbes (Phlebotomus). Inimene võib nakatuda ka doonorivere kaudu.

Leišmaniaasi naha-limaskesta vorm on levinud Bulgaarias, Kreekas, Küprosel, Itaalias, Prantsusmaal, Hispaanias, Portugalis ja Horvaatias ning Kesk-Aasias, Indias, Pakistanis, Afganistanis, Iraanis, Hiinas, Sahaara-taguses Aafrikas, Etioopias, Eritreas, Namiibias, Keenias, Sudaanis, Kesk- ja Lõuna-Ameerikas (v.a. Tšiili ja Uruguai).

Vistseraalne leišmaniaas

Haigustekitajate ülekandjateks inimesele on liivakärbsed. Leišmaaniate ülekannet on esinenud narkootikumide süstimisel ühiskasutatavate süstaldega.

Levinud on Hiinas, Indias, Bangladeshis, Nepalis, Pakistanis, Kesk- Aasias, Türgis, Lähis-Idas, Kesk- ja Lõuna-Ameerikas, Sahaara-tagustes maades, Etioopias, Eritreas, Sudaanis, Keenias ja Ugandas. Maailmas nakatub aastas vistseraalsesse leišmaniaasi 200 000-400 000 inimest; 90% nendest juhtudest esineb Indias, Bangladeshis, Sudaanis, Etioopias, Eritreas ja Brasiilias.

Peiteperiood: 

Naha-limaskesta leišmaniaasi peiteperioodi pikkus on üks nädal kuni mitu kuud või aastat.

Vistseraalne leišmaniaasi peiteperioodi pikkus on 10 päeva kuni mitu kuud või aastat, olles keskmiselt 2-6 kuud.

Haigusnähud: 

Naha-limaskesta leišmaniaasi haigusnähud

Algul ilmuvad nahale laigud ja haavanduvad sõlmekesed. Haavandid on valutud või valulikud, need võivad iseeneslikult paraneda nädalate-kuudega või püsida aasta ja kauem ning lõpuks armistuda. Kaasneb lümfisõlmede suurenemine ja lümfisoonte põletik. Vahel võivad haigustekitajad levida nina, suu ja kurgu limaskestale ning põhjustada seal verduvate haavandite ja põletiku tekkimise – tavaliselt inimestel, kellel ei ole naha leišmaniaasi ravitud või ravi on olnud mittetäielik. Haigus võib taas ilmuda sõlmekeste või haavandite kujul esmahaavandi ümbruses ka pärast ravi lõppemist.

Vistseraalne leišmaniaas haigusnähud

Haigusnähtudeks on palavik, lümfisõlmede ja maksa-põrna suurenemine, aneemia, kaalulangus ning süvenev nõrkus. Hilises staadiumis võivad tekkida nahahaavandid. Ravi puudumisel lõpeb haigus surmaga. Riskirühmaks on immuunpuudulikkusega, sealhulgas HIV-nakkusega inimesed.

Ennetamine: 

Leišmaniaasi nakatumise ennetamiseks tuleb:
a) vältida väljas liikumist liivakärbeste aktiivsuse ajal (videvikust koidikuni), 
b) väljas liikumisel kanda kärbsehammustuse eest kaitsvat riietust ja katmata nahale määrida putukatõrjevahendeid,
c) magada kliimaseadmega ruumis või kasutada sääsevõrku, 
d) nakatunud koerte ravimine või surmamine ning putukahävitusvahendiga immutatud kaelarihmade kasutamine,
e) liivakärbeste paljunemiskohtade hävitamine.

Esmaspäev, 8. juuli 2019 - 15:54