Vöötohatis
Vöötohatis tekib inimestel, kes on nakatunud tuulerõugete-vöötohatise viirusega. Viirus säilib organismis varjatud olekus ning taasaktiveerub tavaliselt vanemaealistel (alates 50 aasta vanustel) inimestel. Vöötohatist esineb 10-20%-l elanikkonnast.
Vöötohatise tekitajaks on tuulerõugete-vöötohatise viirus ehk inimese herpesviirus 3.
Vöötohatise nakkuseallikaks on haige inimene.
Vöötohatise viirus levib haige vöötohatise villikestest või haavanditest kokkupuutel terve inimesega. Lähikontaktsed inimesed nakatuvad 20% sagedusega.
Vöötohatise lööbe levib piki nahavööndeid. See viitab sellele, et perifeerse närvisüsteemi ganglionides reaktiveerunud tuulerõugete-vöötohatise ehk varicella-herpes zoste’i viirus, liikudes piki närvitüvesid, jõuab nahani. Samas võib nii tuulerõugete, vöötohatise ja postherpeetilise neuralgia korral tervetel täiskasvanutel esineda viiruse-veresus, millele viitab ka viiruse esinemine mitmetes elundites. Tuulerõugete põdemise ajal on Tlümfotsüüdid ja ka mononukleaarsed rakud viirusega nakatunud, mis omakorda soodustab viiruste levikut organismis. Viiruse-spetsiifiliste valkude olemasolu mononukeaarsetes rakkudes (viimased nakatuvad ganglionist läbimineku ajal) viitab viirusenakkuse kulgemisele närvisõlmedes. Tuulerõugete-vöötohatise ehk herpesviiruse 3 ja lihtohatise viirusenakkuste vahel on oluline erinevus – kui lihtohatise viirusenakkus säilib latentsena kraniaalnärvide ganglionides, siis tuulerõugete-vöötohatise viirusenakkus kulgeb latentses vormis nii kraniaalnärvides kui ka dorsaalnärvijuurtes ja autonoomse närvisüsteemi ganglionides enam kui 90%-l tervetest täiskasvanutest.
Vöötohatise-tuulerõugete viirus püsib latentses olekus inimese närvisüsteemi rakkudes aastaid ja aastakümneid. Pärast aktiveerumist ja ohatisehaavandite tekkimist levitab haige viirusi ühe nädala jooksul pärast haavandite tekkimist.
Vöötohatise-tuulerõugete viirus kutsub esile tuulerõugete haigusnähud ning pärast ägedate haigusnähtude vaibumist säilib viirus latentses olekus kraniaalnärvides, dorsaalnärvijuurtes ja autonoomse närvisüsteemi ganglionides. Aastate möödumisel, pärast tuulerõugete viiruse vastase spetsiifilise immuunsuse taseme langust, taastab viirus oma aktiivsuse. Kliiniliselt avaldub see vöötohatise haigusnähtude tekkes eeskätt närvivalu ja tavaliselt ühe kuni kolme nahavööndi ulatuses lööbe ilmumises keha erinevates piirkondades. Sagedamini tekib vöötohatise lööve siiski rindkerel ja kolmiknärvi silmanärviharu innervatsioonialal. Latentse viirusenakkuse reaktiveerumine VIII kraniaalnärvi ganglionides ja näonärvi genikulaar-ganglionis võib esile kutsuda nn. Ramsay-Hunt’i sündroomi ehk Herpes zoster oticus’e, mida iseloomustavad intensiivne kõrvavalu, püsiv või mööduv näonärvi halvatus, päevi või nädalaid püsiv peapööritus, püsiv või osaliselt taastuv kuulmisekaotus, villilise lööbe esinemine väliskuulmekäigus piki näonärvi tundlikkuseharu. Nii latentse viirusenakkuse aktiveerumise kui Ramsay-Hunt’i sündroomi tekke riskirühmaks on sekundaarse immuunpuudulikkusega (pahaloomuliste kasvajatega, immuunpärssivat keemia- või kiiritusravi saavad ja HIV-nakkusega) inimesed. Paljudel vanemaealistel vöötohatise viirusenakkusega inimestel kestab postherpeetilise neuralgiaga kaasnev valu kuid ja aastaid, mis viitab latentselt kulgeva nakkusprotsessi olemasolule närviganglionides. Vöötohatise viirus võib verega levida ka ajuveresoontesse, kutsudes peamiselt immuunpuudulikkusega inimestel esile taastekkiva iseloomuga ühevõi mitmekoldelise vaskulopaatia ajuarterites. Ühekoldeline vaskulopaatia, mis tekib nädalaid või kuid pärast vöötohatise viiruse levikut kolmiknärvi innervatsioonialal, esineb vanemaealistel inimestel ja see avaldub suurekoldelise ajuinfarktina. Mitmekoldelise vaskulopaatia korral esinevad peavalu, palavik, psüühilised hälbed ja koldelised ärajäämanähud; selle olemuseks on aju kotikaal- ja subkortikaalosa isheemilised ja hemorraagilised infarktid. Aktiivse nakkusprotsessi esinemist kinnitab vöötohatise viiruse IgM ja IgG antikehade leid seljaajuvedelikus.
Vöötohatise ennetamiseks kasutatakse nõrgestatud elusvaktsiini.
- Vaktsiini manustatakse üks annus (0,65 ml).
- Vaktsiin taasindutseerib tuulerõugete viiruse poolt kujundatud raku- ja osalt ka antikeha-immuunsuse vanemaealistel inimestel.
Vaktsineeritakse järgmisi inimesi:
- alates 50 aasta (ja eeskätt alates 60 a.) vanuseid inimesi sõltumata sellest, kas neil on olnud vöötohatise ägenemist või mitte.
Vaktsiini võib manustada krooniliste haigustega (näiteks südamehaiguste ja diabeediga) inimestele.
Ei vaktsineerita järgmisi inimesi:
- raku-immuunsuse puudulikkusega inimesi;
- immuunpärssivat ravi saavaid haigeid;
- inimesi, kellel pärast vaktsiini eelmise annuse manustamist tekkis ülitundlikkuse reaktsioon;
- inimesi, kes on eelneva 48 tunni jooksul tarvitanud herpesviiruse-nakkuse vastaseid ravimeid;
- vaktsiini ei kasutata ägeda vöötohatise ja postherpeetilise neuralgia ravimiseks.