Sa oled siin

A
B
C
D
E
F
G
H
I
J
K
L
M
N
O
P
Q
R
S
T
Ü
V
Z
Nakkushaiguse nimetus: 

Soole parasiitussid

Sissejuhatus: 

Solgetõbi, laiusstõbi, naaskelsabatõbi, nudipaelusstõbi, nookpaelusstõbi, kääbuspaelusstõbi, põistangtõbi, piugusstõbi, keeritsusstõbi ja fastsioliaas.

Haigustekitaja: 

Laiusstõve ehk difüllobotriaasi tekitaja on laiuss Diphyllobothrium latum, mis kuulub paelusside hulka. Põhiliseks peremeesorganismiks on inimene ning muud kalatoidulised imetajad. Vaheperemeesteks on vees elavad vähilaadsed (sõudiklased) ning lisaperemeesteks on mage- või riimveekalad. Uss parasiteerib inimese peensooles.

Naaskelsabatõve ehk enterobiaasi tekitaja on ümarusside klassi kuuluv naaskelsaba ehk linaluuuss Enterobius vermicularis, mis parasiteerib inimese jämesooles.

Nudipaelusstõve ehk taenia saginata teniaas´i tekitaja on nudipaeluss Taenia saginata või Taenia solium.

Nookpaelusstõve ehk taenia solium teniaas´i tekitaja on nookpaeluss Taenia solium. Peremeesorganismiks on inimene ja vaheperemeheks on kodu- või metssiga, vahel ka inimene. Kui inimene on vaheperemeheks, siis on tegemist tsüstitserkoosiga ja kui inimene on põhiperemeheks, siis on haiguse nimetuseks teniaas. Suguküpsed nookpaelussid parasiteerivad peensooles.

Kääbuspaelusstõve ehk hümenolepiaasi tekitaja on kääbuspaeluss Hymenolepis nana. Inimene võib olla nii põhi- kui vaheperemeheks. Lisaks võivad põhiperemeesteks olla ka hiired ja rotid ning vaheperemeesteks mõned putukaliigid.

Põistangtõve ehk ehhinokokoosi tekitaja on ehhinokokk-paeluss Echinococcus granulosus, harvem ka E. multilocularis. E. multilocularis on levinud soojema kliimaga maades. Tegemist on peamiselt loomade parasiidiga, mis võib põhjustada ka inimese nakatumist. Põhiperemeesteks on kiskjad (rebased, kährikkoerad, hundid, koerad jm) ja vaheperemeesteks on taimetoidulised loomad (veised, lambad jm) aga ka inimene. Uss parasiteerib vaheperemehe erinevates siseelundites (maksas, kopsus jm).

Piugusstõve ehk trihhuriaasi tekitaja on piuglane Trichuris trichiura, mis kuulub ümarusside klassi.

Keeritsusstõve ehk trihhinelloosi tekitajaks on ümarusside hulka kuuluv keeritsuss. Eestis on loomadelm leitud kolm keeritsussi liiki: Trichinella nativa, T. britovi ja T. spiralis. Erinevad liigid nakatavad erinevaid peremehi.

Fastsioliaasi tekitajaks on imiuss maksakaan Fasciola hepatica, harvem hiidmaksakaan Fasciola gigantica.

Nakkusallikas: 

Solgetõvve ehk askaridiaasi nakatumine toimub suu kaudu haigustekitajate munadega saastunud aedviljade, marjade, muude toiduainete ning samuti saastunud käte vahendusel ja joogiveega. Autoinvasiooni ei toimu.

Nakkusallikaks on roojaga ussimune eritavad inimesed.

Haige inimene ei ole suhtlemisel nakkusohtlik. 70 päeva pärast nakatumist on nakatunud inimese roojas avastatavad solkmemunad. Suguküps solge elab inimese organismis umbes ühe aasta. Immuunsust pärast haiguse põdemist ei teki.

Laiusstõve puhul on nakkusallikaks kalad, Eestis põhiliselt haug ja luts. Inimene nakatub toore või väheküpsetatud, vähesoolatud vageltange sisaldava kala või kalamarja söömisel.

Haige inimene ei ole suhtlemisel nakkusohtlik. Nakatunud inimene hakkab levitama laiussi mune 3-6 nädalat pärast nakatumist. Laiuss võib sooles parasiteerida aastaid. Immuunsust pärast haiguse põdemist ei teki.

Naaskelsabatõve puhul on nakkusallikaks nakatunud inimene, kes levitab linaluuusse roojaga. Nakatumine on fekaal-oraalselt leviv autoinvasiivne haigus või nakatutakse olmenakkuse teel. Naaskelsabausside kerged, õrnad munad levivad kergesti käte, toidu, mänguasjade või muude tarbeesemete vahendusel. Seedekulglasse satuvad munad saastunud käte vahendusel või küünte närimisel. Mune võivad edasi kanda ka kärbsed, prussakad ja tarakanid.

Haige on lähisuhtlemisel nakkusohtlik. Nakatunud inimene hakkab mune levitama 30-40 päeva pärast nakatumist, Naaskelsabad elavad organismis 35-70 päeva. Munad säilivad esemetel eluvõimelistena umbes kaks nädalat kuni üks kuu. Immuunsust pärast enterobiaasi põdemist ei kujune.

Nudipaelusstõve puhul on ńakkusallikas tõvestatud veised.

Inimene nakatub toore või termiliselt mittepiisavalt töödeldud nakatunud veiseliha söömisel.

Haige inimene ei ole suhtlemisel nakkusohtlik nakkuse korral. Täiskasvanud nudipaeluss võib ravimata inimese sooles elada aastaid (vahel 10-30 aastat). Haige inimene on nakkusallikana ohtlik ka veistele, kes nakatuvad inimese roojaga saastunud söödast. Nudipealussi munad säilitavad väliskeskkonnas eluvõime mitu kuud. Immuunsust pärast teniaasi põdemist ei kujune.

Nookpaelusstõve korral on nakkusallikaks siga.
Inimene nakatub väheküpsetatud sealiha söömisel.

Haige inimene võib olla suhtlemisel nakkusohtlik. Täiskasvanud nookpaeluss võib ravimata inimese sooles elada aastaid (kuni 30 aastat). Haige inimene on nakkusallikana ohtlik sigadele, kes nakatuvad inimese roojaga saastunud söödast. Immuunsust pärast nookpaelusstõve põdemist ei kujune.

Kääbuspaelusstõve korral on nakkusallikaks haige inimene.

Nakatumine toimub fekaal-oraalsel teel. Munad levivad saastunud käte, mänguasjade ja tarbeesemete või toidu vahendusel. Sageli toimub korduv enesenakatamine. Munad säilivad esemetel 3-4 päeva, vees - kuni üks kuu. Täiskasvanud ussi eluiga on 2-4 nädalat, kuid ussipopulatsioon uueneb kiiresti uue põlvkonna abil, mistõttu on võimalik ka korduv enesenakatamine. Haige on suhtlemisel nakkusohtlik. Nakatunud inimene hakkab roojama helmindi mune 2-4 nädalat pärast nakatumist. Immuunsus pärast hümenolepiaasi põdemist on madal või puudub.

Põistangtõve puhul on nakkusallikaks haige loom. Nakatunud koera või rebast silitades satuvad munad kätele ja sealt suhu. Põistang areneb looma organismis suguküpseks 1 kuni 2 kuuga. Põistangussi eluiga on 2 kuni 6 kuud.

Nakatumine on fekaal-oraalne. Looma väljaheitega väliskeskkonda eritunud munad püsivad seal kaua - vees kaks kuud, pinnases aasta. Nakatunud inimene ei ole suhtlemisel nakkusohtlik.

Piugusstõve korral on nakkusallikaks nakatunud inimesed.

Nakatumine toimub fekaal-oraalselt. Levikufaktoriteks on saastunud aedviljad, marjad, käed ja joogivesi. Ohtlik on inimfekaalide kasutamine mulla väetamiseks. Enesenakatamist ei esine. Nakatunud inimene ei ole suhtlemisel ohtlik. Immuunsust pärast piugusstõve põdemist ei kujune.

Keeritsusstõve korral on Eestis nakkusallikaks metssiga, harvem karu.

Nakatumine toimub vastseid sisaldava põhjalikult küpsetamata või toore liha söömisel. Vastsed säilivad looma lihastes nakatumisvõimelistena 10 kuni 30 aastat.

Haige ei ole nakkusohtlik. Haiguse käigus võib kujuneda immuunsus, mis takistab vastsete tungimist sooleseina korduvnakatumise korral.

Fastsioliaasi puhul on nakkusallikaks rohusööjad loomad (lambad, kitsed, veised, pühvlid, kaamelid, sead, hobused, jänesed) ning ka inimene. Vaheperemeheks on limused (väike sootigu, mudatigu). Inimesel parasiteerib uss maksa sapiteedes ja sapipõies.
Inimene nakatub saastunud vett juues või rohukõrsi närides. Enesenakatamist ei esine.

Haige ei ole suhtlemisel nakkusohtlik. Nakatunud inimene hakkab levitama maksakaani mune 3-4 kuud pärast nakatumist. Immuunsust pärast fastsioliaasi põdemist ei kujune.

Levimine: 

Askaridiaasi haigustekitaja on levinud üle maailma, esinedes nii mõõduka kui sooja kliimaga aladel, ka Eestis. Inimesesolkmega on nakatunud umbes 25% maailma rahvastikust. Askaridiaasi sureb maailmas aastas umbes 20 000 inimest. Eestis on askaridiaas üks levinumaid helmintiaase.

Laiuss on levinud kogu maailmas, peamiselt aga paraskliima vööndi maades, kus toitutakse kalast. Harilik laiuss on Euroopas rohkem levinud Soomes, Rootsis, Norras, Eestis jm, kus on rohkesti järvi. Eestis on laiuss levinud Peipsi ja Võrtsjärve ümbruses. Eestis on nakatumine laiusstõvesse aastalt aastasse vähenenud. Nakatumise sageneb vanuse suurenemisega.

Naaskelsaba on levinud üle maailma ja peamiselt mõõduka kliimaga maades. Enterobiaasi on maailmas nakatunud umbes 400 miljonit inimest. Naaskelsaba on Eestis küllalt sageli esinev helmintiaas. 

Nudipaelusstõbi on levinud maades, kus süüakse toorest ja väheküpsetatud veiseliha. Rohkem on see levinud Aafrikas. Eestis on nudipaelusstõve haigusjuhtude arv aastalt aastasse vähenenud. 

Nookpaeluss on levinud ülemaailmselt maades, kus toitutakse toorest või väheküpsetatud sealihast. Eestis tuvastati aastail 2000- 2001 kaks haigusjuhtu.

Kääbuspaeluss on levinud kogu maailmas, rohkem soojades maades. Eestis esines kääbuspaelussi sagedamini 1950-ndatel ja 1960-ndatel aastatel (sadu haigusjuhte), hiljem on avastatud mõned haigusjuhud aastas. 

Piuglane on laiemalt levinud sooja kliimaga maades, kuid esineb ka paraskliimavööndis. Eestis on haigestumine trihhuriaasi aastakümnetega vähenenud.

Põistangtõbi on levinud üle maailma.

Maksa-kakssuulane on levinud kogu maailmas. Peamiselt on tegemist loomade parasiidiga, inimeste haigestumist fastsioliaasi esineb harva. Eestis on esinenud fastsioliaasi peamiselt lammastel.

Keeritsuss on levinud üle maailma mets- ja koduloomade seas. Inimestel esineb keeritsuss peamiselt Ameerikas, küllalt palju on trihhinelloosi juhte diagnoositud ka Leedus. Peremeesteks on lihasööjad ja kõike-sööjad loomad (metssiga, karu, kass jm) aga ka inimene. Eestis esineb rühmaviisilist haigestumist, mis on seotud vähe kuumtöödeldud metssealiha söömisega.

Peiteperiood: 

Askaridiaasi peiteperiood kestab 2 kuni 3 päeva.

Laiusstõve peiteperiood on kolm kuni kuus nädalat alates laiussi munade neelamisest kuni nende ilmumiseni roojasse.

Naaskelsabatõve peiteperiood on 2 kuni 6 nädalat, mil naaskelsabade eluring jõuab küpsuseni.

Nudipaelusstõve peiteperiood – Taenia saginata munad ilmuvad roojasse 10 kuni 14 nädalat pärast nakatumist.

Nookpaelusstõve peiteperiood - Taenia soliumi munad ilmuvad roojasse 8 kuni 12 nädalat pärast nakatumist.

Põistangtõve peiteperiood kestab mõnest kuust mõne aastani.

Piugusstõve peiteperiood on 1,5 kuni 2 kuud. Roojaga eritab ravimata inimene ussi mune kuni viis aastat.

Keeritsusstõve peiteperiood on 5 kuni 45 päeva.

Fastsioliaasi peiteperiood on 1 kuni 8 nädalat.

Esmaspäev, 8. juuli 2019 - 15:54