Siberi katk
Siberi katk ehk antraks ehk põrnatõbi on äge bakteriaalne zoonoosne nakkushaigus, mis esineb peamiselt taimetoidulistel metsikutel ja koduloomadel (veis, hobune, kits, lammas, piison, kaamel, jõehobune jm) kuid sellesse võivad nakatuda ka inimesed. Siberi katk levib endeemiliselt põllumajandusmaades Aafrikas, Kesk-ja Lõuna-Ameerikas, Aasias ja Lõuna Euroopas. Euroopas on siberi katk harva esinev nakkushaigus. Eestis registreeriti siberi katku viimane haigusjuht 1968. aastal Tartumaal. Üksikuid loomade haigestumisi on Eestis registreeritud 1990. aastatel.
Haigustekitajaks on eoseid moodustav bakter Bacillus anthracis, mis on levinud maapinnas mitmes piirkonnas üle maailma. Eosed on väga vastupidavad keskkonna muutustele ning võivad säilida pinnases aastaid. Vastavalt EL ja US CDC bioterrorismi ohutegurite nimekirjale kuulub Bacillus anthracis A rühma (väga kõrge ohupotentsiaaliga nakkushaigused ja haigustekitajad).
Loomad nakatuvad eostega saastunud taimede söömisel. Inimene saab nakkuse haigelt loomalt või loomsetest toodetest (loomanahk, vill jm). Siberi katku riskirühma kuuluvad need inimesed, kes puutuvad kokku loomadega (põllumajandustöötajad, veterinaarid, jahimehed) või saastunud loomsete saadustega (nahad, karvad, vill). Inimene nakatub eoste sisenemisel organismi nahavigastuste kaudu. Sel juhul kujuneb inimesel siberi katku nahavorm (moodustab 95% juhtudest). Harvemini võib areneda kopsuvorm eoste sissehingamisel. Haruldaste juhtude hulka kuulub antraksi soolevorm saastunud loomaliha söömisel. Siberi katk ei levi inimeselt inimesele. Uueks nähtuseks on siberi katku haigusjuhtude esinemine süstivatel narkomaanidel tingituna saastatud uimastite tarbimisega. Spooride sattumisel inimorganismi veenisiseselt võib kujuneda sepsis ehk veremürgitus.
Siberi katku peiteperiood on 1 kuni 7 päeva, kuid võib kesta kuni 60 päeva.
Siberi katkul on kolm vormi: naha-, soole- ja kopsuvorm.+
Nahavormi korral ilmub pärast nakatumist 3-5 päeva jooksul nahale valutu sõlmeke, mis muutub sissetõmbunud keskkohaga vesivilliks. Haigusele on iseloomulik suure villi ümber tekkivad väikesed villid. Villid lõhkevad ja 24-36 tunni jooksul tekib nahal villidega ümbritsetud haavand, mis kattub iseloomuliku pruunjas-musta koorikuga. Haavand ei ole valus, mäda sealt ei eritu. Pärast ravi alustamist kuivab haavand 1-2 nädalaga ja koorik eraldub. Nahavormiga kaasneb palavik, halb enesetunne, peavalu ning kahjustatud piirkonnas tekib lümfisoonte ja lümfisõlmede põletik. Nahavormi puhul on suremus 5-20%. Antibiootikumravi ei muuda nahavormi kulgu, kuid pärsib tüsistuste teket.
Kopsuvormi korral on lõimetusperiood keskmiselt 10 päeva. Esimesed haigusnähud sarnanevad külmetusele, kuid 1-3 päevaga tekib üliraske seisund, hingamishäired ning mõne päeva möödudes šokk. Kopsupõletikku tavaliselt ei teki, vaid kujuneb keskseinandi lümfisõlmede lagunemisest põhjustatud põletik ehk hemorraagiline mediastiniit. Antibiootikumravi võib muuta haiguse kulgu ainult siis, kui seda alustatakse varajases staadiumis. Kopsuvormi suremus ravimata juhtudel on üle 85%.
Soolevormi iseloomustab seedetrakti äge põletik. Esimesed haigusnähud on iiveldus, isutus, oksendamine ning palavik. Sellele järgneb kõhuvalu, veriokse ning verine kõhulahtisus. Soolevormi puhul on suremus kõrge, ravimata juhtudel ületab 85%. Juhul, kui tüsistusi (soole mulgustumine, septiline šokk) ei teki, paraneb haige umbes 2 nädalaga.
Ravi: Siberi katku ravitakse antibiootikumidega.
Vaktsineeritakse riskirühma kuuluvaid isikuid - veterinaare, jahimehi; naha-, karvade ja villa töötlemisega tegelevaid töötajaid. Inimeste nakatumise vältimiseks on oluline avastada loomade siberi katk varakult ja põletada loomade korjused. Tähtsad on kaitseriietuse ja kinnaste kandmine potentsiaalselt ohtlike materjalide käsitlemisel.