Legionella-pneumoonia
Legionella-nakkust esineb kõikjal maailmas nii üksikjuhtudena kui puhangutena peamiselt suve- ja sügisekuudel. Legionella-pneumoonia moodustab 0,5-5,0% kõikidest pneumoonia juhtudest. Kuna haigetega kokkupuutes olnud inimeste nakatumise sagedus (0,1-5,0%) on suhteliselt madal, on legionelloosi puhangute avastamine küllalt keerukas.
Legionella-nakkuse riskirühmad on
1) üle 50 aasta vanused inimesed,
2) immuunpuudulikkusega,
3) diabeediga,
4) krooniliste kopsu- ja neeruhaigustega,
5) pahaloomuliste kasvajatega inimesed ning
6) suitsetajad.
Legionella-nakkuse haigusetekitajaks on kõige sagedamini Legionella pneumophila 1 selle serotüübi 18-st bakterist. Pneumooniat põdevatel immuunpuudulikkusega patsientidel võivad haigusetekitajateks olla ka Legionella micdadei, L. bozemanii, L. longbeachae ja L. dumoffii.
Legionelloos on vee-tekkeline nakkushaigus. Legionellad võivad soodsates tingimustes (veevoolu puudumisel jm) koloniseerida veesüsteemid (torustikud, reservuaarid, niisutid, basseinid, purskkaevud jm), paljuneda seal +25ºC-42ºC temperatuuril ning moodustada nende pinnale püsiva biokile.
Legionellad levivad veepiiskade või vee sattumisel hingamisteedesse. Legionellad ei levi inimeselt inimesele.
Peiteperioodi pikkuseks on 2 kuni 10 (keskmiselt 5 kuni 6) päeva.
Haigusenähtudeks on palavik, pea-, kõhu- ja lihasevalu, halb enesetunne, isutus, kõhulahtisus ja mitteproduktiivne köha. Kujuneb kopsupõletik koos hingamisraskusega. Haiguse kulg võib olla raske ja võib lõppeda surmaga umbes 15%-l juhtudest.