Helmintiaasid ehk nugiusshaigused
Askaridiaas ehk solgetõbi, difüllobotriaas ehk laiusstõbi, enterobiaas ehk naaskelsabatõbi, taenia saginata teniaas ehk nudipaelusstõbi jt
Askaridiaasi põhjustab ümaruss inimesesolge Ascaris lumbricoides.
Laiusstõbi on zooantroponoos. Tekitaja on laiuss Diphyllobothrium latum, mis kuulub paelusside hulka. Põhiliseks peremeesorganismiks on inimene ning muud kalatoidulised imetajad. Vaheperemeesteks on vees elavad vähilaadsed (sõudiklased) ning lisaperemeesteks on mage- või riimveekalad. Uss parasiteerib inimese peensooles.
Enterobiaasi põhjustab ümarusside klassi kuuluv naaskelsaba ehk linaluuuss Enterobius vermicularis, mis parasiteerib inimese jämesooles.
Nudipaelusstõbe põhjustab nudipaeluss Taenia saginata või Taenia solium.
Nookpaelusstõbe põhjustab nookpaeluss Taenia solium. Peremeesorganismiks on inimene ja vaheperemeheks on kodu- või metssiga, vahel ka inimene. Kui inimene on vaheperemeheks, siis on tegemist tsüstitserkoosiga ja kui inimene on põhiperemeheks, siis on haiguse nimetuseks teniaas. Suguküpsed nookpaelussid parasiteerivad peensooles.
Hümenolepiaasi põhjustab kääbuspaeluss Hymenolepis nana. Inimene võib olla nii põhi- kui vaheperemeheks. Lisaks võivad põhiperemeesteks olla ka hiired ja rotid ning vaheperemeesteks mõned putukaliigid.
Ehhinokokoosi põhjustab ehhinokokk-paeluss Echinococcus granulosus, harvem ka E. multilocularis. E. multilocularis on levinud soojema kliimaga maades. Tegemist on peamiselt loomade parasiidiga, mis võib põhjustada ka inimese nakatumist. Põhiperemeesteks on kiskjad (rebased, kährikkoerad, hundid, koerad jm) ja vaheperemeesteks on taimetoidulised loomad (veised, lambad jm) aga ka inimene. Uss parasiteerib vaheperemehe erinevates siseelundites (maksas, kopsus jm).
Piugusstõbe põhjustab piuglane Trichuris trichiura, mis kuulub ümarusside klassi.
Keeritsusstõbe põhjustab ümarusside hulka kuuluv keeritsuss. Eestis on loomadel leitud kolm keeritsussi liiki: Trichinella nativa, T. britovi ja T. spiralis. Erinevad liigid nakatavad erinevaid peremehi.
Fastsioliaas on zooantroponoos, mida põhjustab imiuss maksakaan Fasciola hepatica, harvem hiidmaksakaan Fasciola gigantica.
Askaridiaasi ehk solgetõvesse nakatumine toimub suu kaudu haigustekitajate munadega saastunud aedviljade, marjade, muude toiduainete ning samuti saastunud käte vahendusel ja joogiveega. Autoinvasiooni ei toimu.
Nakkusallikaks on roojaga ussimune eritavad inimesed.
Laiusstõve puhul on nakkusallikateks kalad, Eestis põhiliselt haug ja luts. Inimene nakatub toore või väheküpsetatud, vähesoolatud vageltange sisaldava kala või kalamarja söömisel.
Laiusstõve korral haige inimene ei ole suhtlemisel nakkusohtlik. Nakatunud inimene hakkab levitama laiussi mune 3-6 nädalat pärast nakatumist. Laiuss võib sooles parasiteerida aastaid.
Immuunsust pärast haiguse põdemist ei teki.
Naaskelsabatõve puhul on nakkusallikaks nakatunud inimene, kes levitab linaluuusse roojaga.
Haige on lähisuhtlemisel nakkusohtlik. Nakatunud inimene hakkab mune levitama 30-40 päeva pärast nakatumist, Naaskelsabad elavad organismis 35-70 päeva. Munad säilivad esemetel eluvõimelistena umbes kaks nädalat kuni üks kuu. Immuunsust pärast enterobiaasi põdemist ei kujune.
Nudipaelusstõve puhul on nakkusallikas tõvestatud veised. Inimene nakatub toore või termiliselt mittepiisavalt töödeldud nakatunud veiseliha söömisel.
Nookpaelusstõve nakkusallikaks on siga. Inimene nakatub väheküpsetatud sealiha söömisel.
Kääbuspaelusstõve korral on nakkusallikaks haige inimene.
Nakatumine toimub fekaal-oraalsel teel.
Munad levivad saastunud käte, mänguasjade ja tarbeesemete või toidu vahendusel. Sageli toimub korduv enesenakatamine. Munad säilivad esemetel 3-4 päeva, vees - kuni üks kuu. Täiskasvanud ussi eluiga on 2-4 nädalat, kuid ussipopulatsioon uueneb kiiresti uue põlvkonna abil, mistõttu on võimalik ka korduv enesenakatamine. Haige on suhtlemisel nakkusohtlik. Nakatunud inimene hakkab roojama helmindi mune 2-4 nädalat pärast nakatumist. Immuunsus pärast hümenolepiaasi põdemist on madal või puudub.
Põistangtõve puhul on nakkusallikaks haige loom. Nakatunud koera või rebast silitades satuvad munad kätele ja sealt suhu. Põistang areneb looma organismis suguküpseks 1-2 kuuga. Põistangussi eluiga on 2-6 kuud. Nakatumine on fekaal-oraalne. Looma väljaheitega väliskeskkonda eritunud munad püsivad seal kaua – vees kaks kuud, pinnases aasta.
Piugusstõve puhul on nakkusallikaks nakatunud inimesed. Nakatumine toimub fekaal-oraalselt. Levikufaktoriteks on saastunud aedviljad, marjad, käed ja joogivesi. Ohtlik on inimfekaalide kasutamine mulla väetamiseks. Enesenakatamist ei esine. Nakatunud inimene ei ole suhtlemisel ohtlik.
Keeritususstõve puhul on nakkusallikaks Eestis metssiga, harvem karu.
Nakatumine toimub vastseid sisaldava põhjalikult küpsetamata või toore liha söömisel. Vastsed säilivad looma lihastes nakatumisvõimelistena 10-30 aastat.
Haige ei ole nakkusohtlik. Haiguse käigus võib kujuneda immuunsus, mis takistab vastsete tungimist sooleseina korduvnakatumise korral.
Fastsioliaasi puhul on nakkusallikaks rohusööjad loomad (lambad, kitsed, veised, pühvlid, kaamelid, sead, hobused, jänesed) ning ka inimene. Vaheperemeheks on limused (väike sootigu, mudatigu). Inimesel parasiteerib uss maksa sapiteedes ja sapipõies. Inimene nakatub saastunud vett juues või rohukõrsi närides. Enesenakatamist ei esine.
Haige ei ole suhtlemisel nakkusohtlik. Nakatunud inimene hakkab levitama maksakaani mune 3-4 kuud pärast nakatumist. Immuunsust pärast fastsioliaasi põdemist ei kujune.
Askaridiaasi haigustekitaja on levinud üle maailma, esinedes nii mõõduka kui sooja kliimaga aladel, ka Eestis. Inimesesolkmega on nakatunud umbes 25% maailma rahvastikust. Askaridiaasi sureb maailmas aastas umbes 20 000 inimest. Eestis on askaridiaas üks levinumaid helmintiaase.
Haige inimene ei ole suhtlemisel nakkusohtlik. 70 päeva pärast nakatumist on nakatunud inimese roojas avastatavad solkmemunad. Suguküps solge elab inimese organismis umbes ühe aasta. Immuunsust pärast haiguse põdemist ei teki.
Laiuss on levinud kogu maailmas, peamiselt aga paraskliima vööndi maades, kus toitutakse kalast. Harilik laiuss on Euroopas rohkem levinud Soomes, Rootsis, Norras, Eestis jm, kus on rohkesti järvi. Eestis on laiuss levinud Peipsi ja Võrtsjärve ümbruses. Eestis on nakatumine laiusstõvesse aastalt aastasse vähenenud. Nakatumise sageneb vanuse suurenemisega.
Naaskelsaba on levinud üle maailma ja peamiselt mõõduka kliimaga maades. Enterobiaasi on maailmas nakatunud umbes 400 miljonit inimest. Naaskelsaba on Eestis küllalt sageli esinev helmintiaas. Fekaal-oraalselt leviv autoinvasiivne haigus või nakatutakse olmenakkuseteel. Naaskelsabausside kerged, õrnad munad levivad kergesti käte, toidu, mänguasjade või muude tarbeesemete vahendusel. Seedekulglasse satuvad munad saastunud käte vahendusel või küünte närimisel. Mune võivad edasi kanda ka kärbsed, prussakad ja tarakanid.
Nudipaelusstõbi on levinud maades, kus süüakse toorest ja väheküpsetatud veiseliha. Rohkem on see levinud Aafrikas. Eestis on nudipaelusstõve haigusjuhtude arv aastalt aastasse vähenenud. 1957-1966. a esines Eestis 426 teniaasi juhtu, 1967-1976. a - 182 haigusjuhtu, kusjuures kõige rohkem teniaasi juhte diagnoositi Ida-Virumaal (11 haigusjuhtu). 1977-1986. a esines 48 teniaasi juhtu, kõige rohkem diagnoositi nudipaelusstõbe Järvamaal. 1987-1996. a esines 22 haigusjuhtu ning 2000-2001 a teniaasi juhte Eestis ei esinenud.
Nudipaelusstõve korral ei ole haige inimene suhtlemisel nakkusohtlik. Täiskasvanud nudipaeluss võib ravimata inimese sooles elada aastaid (vahel 10-30 aastat). Haige inimene on nakkusallikana ohtlik ka veistele, kes nakatuvad inimese roojaga saastunud söödast. Nudipealussi munad säilitavad väliskeskkonnas eluvõime mitu kuud. Immuunsust pärast teniaasi põdemist ei kujune.
Nookpaeluss on levinud ülemaailmselt maades, kus toitutakse toorest või väheküpsetatud sealihast. Eestis tuvastati aastail 2000- 2001 kaks haigusjuhtu.
Haige inimene võib olla suhtlemisel nakkusohtlik. Täiskasvanud nookpaeluss võib ravimata inimese sooles elada aastaid (kuni 30 aastat). Haige inimene on nakkusallikana ohtlik sigadele, kes nakatuvad inimese roojaga saastunud söödast. Immuunsust pärast nookpaelusstõve põdemist ei kujune.
Kääbuspaeluss on levinud kogu maailmas, rohkem soojades maades. Eestis esines kääbuspaelussi sagedamini 1950-ndatel ja 1960-ndatel aastatel (sadu haigusjuhte), hiljem on avastatud mõned haigusjuhud aastas.
Põistangtõbi on levinud üle maailma. Eestis on diagnoositud ehhinokokoosi üksikjuhtudel. Nakatunud inimene ei ole suhtlemisel nakkusohtlik.
Piugusstõve levimine - piuglane on laiemalt levinud sooja kliimaga maades, kuid esineb ka paraskliimavööndis. Eestis on haigestumine trihhuriaasi aastakümnetega vähenenud.
Keeritsuss on levinud üle maailma mets- ja koduloomade seas. Inimestel esineb keeritsuss peamiselt Ameerikas, küllalt palju on trihhinelloosi juhte diagnoositud ka Leedus. Peremeesteks on lihasööjad ja kõike-sööjad loomad (metssiga, karu, kass jm) aga ka inimene. Eestis esineb rühmaviisilist haigestumist, mis on seotud vähe kuumtöödeldud metssealiha söömisega.
Fastsioliaas - maksa-kakssuulane on levinud kogu maailmas. Peamiselt on tegemist loomade parasiidiga, inimeste haigestumist fastsioliaasi esineb harva. Eestis on esinenud fastsioliaasi peamiselt lammastel.
Askaridiaasi puhul on peiteperioodi pikkuseks 2-3 päeva.
Laiusstõve puhul on peiteperioodiks kolm kuni kuus nädalat alates laiussi munade neelamisest kuni nende ilmumiseni roojasse.
Naaskalsabatõve puhul on peiteperioodiks 2-6 nädalat, mil naaskelsabade eluring jõuab küpsuseni.
Nudipaelusstõve peiteperiood:
Taenia saginata munad ilmuvad roojasse 10-14 nädalat pärast nakatumist.
Nookpaelusstõve peiteperiood:
Taenia soliumi munad ilmuvad roojasse 8-12 nädalat pärast nakatumist.
Põistangtõve korral kestab peiteperiood mõnest kuust mõne aastani.
Piugusstõve peiteperiood on 1,5 kuni 2 kuud. Roojaga eritab ravimata inimene ussi mune kuni viis aastat. Immuunsust pärast piugusstõve põdemist ei kujune.
Keeritususstõve peiteperiood kestab 5 kuni 45 päeva.
Fastsioliaasi puhul kestab peiteperiood on 1-8 nädalat.
Naaskelsabatõve ennetamine:
- Käte pesemine pärast WC kasutamist ja enne toidu valmistamist ning söömist;
- Küüned lõigata lühikeseks (parasiidi munad kogunevad küünte alla). Mitte närida küüsi.
- Mitte kraapida päraku ümbrust, kui see sügeleb;
- Igal hommikul pesta end ja eriti päraku ümbrust duši all (mitte vannis).
- Iga kord pärast pesemist vahetada aluspesu, voodipesu ja käterätik.
- Aluspesu, voodipesu ja käterätikuid tuleb vahetada iga päev mitme päeva jooksul ka pärast ravi lõpetamist;
- Nii ravi ajal kui ka pärast ravi lõpetamist tuleb iga päev tolmuimejaga puhastada eluruume ning ka WC-d ja vannituba mitme päeva jooksul. Pärast tolmuimejaga puhastamist on soovitatav pühkida põrand jm pinnad üle niiske lapiga. Täiendavalt tuleb puhastada ka lapse mänguasjad.
- Eelnimetatud ruumide ja mänguasjade puhastamist tuleb teha ka lasteaias, kus on lastel avastatud enterobiaas.
- Võimalusel on otstarbekas nakatunud laps/isik paigutada kuni ravi lõpetamiseni eraldi tuppa.
- Nakatunud lapsega/isikuga kokkupuutunud pereliikmeid või lasteaiapersonali tuleks samuti uurida võimaliku nakatumise suhtes. Nakatunud pereliikmeid jm isikuid on soovitatav ravida samaaegselt nakkusallikaks oleva lapsega/isikuga.
- Ussimunad hävivad voodi- või aluspesul +55 kraadi juures mõne minutiga (pesta pesumasinas kuumal režiimil). Vanasti keedeti haige pesu ja voodilinu.
- Perearsti poolt määratud ravi on soovitatav korrata kahe nädala möödumisel.