Hanta-viirusnakkus
Haigustekitavad hanta-viirused on regiooniti erinevad. Puumala-viirus on levinud kõikjalEuroopas, v.a. Ühendkuningriigis, Vahemere rannikualadel ja kaugpõhjas. Dobrava-viirus on levinud Kagu-Euroopas, Saaremaa-viirus – Kesk- ja Ida-Euroopas ning Baltimaades. Söulviirus, Tula-viirus ja Seewis-viirus on senini vähelevinud Euroopas.
Hanta-viiruste kandjaks looduses on närilised ja eeskätt hiired. Nakatuda võivad ka kodusedlemmiknärilised ja labori katsenärilised ning Soomes teadaolevalt ka mutid. Viirusekandja näriline hakkab väljaheitega eritama viirusi viis-kuus päeva pärast nakatumist ning see kestab kuni kaks kuud.
Haigustekitajate peamine inimeste organismi sattumise viis on näriliste kuivanud uriini, roojavõi süljega segunenud tolmu/aerosooli sissehingamine inimese poolt. Euroopa hanta-viirused ei levi inimeselt-inimesele. Lülijalgsed ei levita hanta-viirusi. Hanta-viirusnakkuse puhangud ja epideemiad esinevad näriliste paljunemise ning massilise leviku kõrgaastatel. Nakatumise riskirühma kuuluvad metsa- ja põllumajandustöötajad ning inimesed, kelle elu- või tööruumides pesitsevad hiired.
Peiteperioodi pikkus on kahest-kolmest nädalast kuni kuue nädalani.
Hanta-viirusnakkus kulgeb kolmes haigusvormis:
- neerusündroomiga hemorraagilise palavikuna (Euroopas ja Aasias),
- epideemilise neeruhaigustumise ehk Nephropathia epidemica’na (Euroopas; põhjustajakson Puumala-viirus). Soomes nimetatakse Puumala-viirusnakkust mutipalavikuks (myyräkuume);
- hantaviirusliku kardiopulmonaalse sündroomina (Ameerikas).
Esmahaigusnähud on kõrge palavik ilma hingamishäireteta, tugev peavalu, kõhu- ja seljavaluning trombotsütopeenia, nädala pärast tekib neerutalitluse puudulikkus, mis kestab 1-2 nädalat. Paranemine kestab nädalaid. Tüsistusteks on glomerulonefriit, hüpopituitarism ehk ajuripatsi-vaegtalitlus, Guillain-Barré sündroom ja hüpertensioon. Puumala-viirusnakkuse suremus on 0,1-0,4%. Haiguse läbipõdemise järgselt kujuneb tõenäoliselt eluaegne immuunsus.
Nakatumise vältimiseks tuleb:
- vältida kokkupuudet näriliste uriini, rooja või süljegasegunenud tolmuga kohtades, kus elutsevad närilised; parim viis saastunud tolmusissehingamise vältimiseks on kaitsemaski kandmine;
- saastunud kohtade puhastamisel vältida tolmu tekitamist ning kasutada desinfitseerivaid vahendeid.