Fusobakterid
Fuobakterid on anaeroobsed kepikujulised gram-negatiivsed eosteta mikroobid, millel on neliteist all-liiki, mis põhjustavad inimesel Lemierre’i sündroomi teket.
Fusobakterid kuuluvad inimese ja looma limaskesta normaalse mikrofloora hulka: näiteks kuulub Fusobacterium nucleatum laste ja täiskasvanute suu mikrofloorasse; F. Necrophorum – suu ja ülemiste hingamisteede, F. naviforme ja F. gonidiaformans– tupe, F. mortiferum ja F. varium – seedekulgla mikrofloorasse. F. necrophorum on omapärane selle poolest, et ta paikneb loomade – veiste, lammaste, hobuste, sigade, koerte ja kasside ning ka roomajate seedekulglas. F. russii kuulub koerte ja kasside suu mikrofloorasse ning teda on leitud ka inimese roojast. Koos teiste mikroobidega moodustavad eeskätt F. nucleatum ja F. periodonticum hammaste ja igemete bioloogilise kile.
Fusobakterid on tundlikud antimikroobsetele ravimitele. Antibiootikumidele, nagu amoksütsilliini, karbapeneemide, kloramfenikooli, klinafloksaliini, linesoliidi ja mitroimidasoolide on fusobakterid tundlikud. Teatud resistentsust esineb klindamütsiini ja tsefoksitiini suhtes. F. nucleatum’il esineb resistentsust tetratsükliinide suhtes.
Fusobakteritest on kõige inimpatogeensem F. nucleatum, mis põhjustab suu, kaela, pea, kopsude põletikku ja periodontiiti ning maksa ja aju abstsesse. F. necrophorum põhjustab nekrootilise iseloomuga põletikke inimesel ja loomal, millest inimesel on tuntuim Lemierre sündroom.. Küllalt sageli põhjustab ta ka peritonsillaarset abstsessi. Ei ole teada, miks normaalse mikrofloora koosseisu kuuluv F. necrophorum omandab vahel invasiivse iseloomu.
Lemierre sündroomi haigusnähud
Lemierre sündroom esineb sagedamini tervetel noortel inimestel. Haigusnähud algavad tavaliselt neelu-kurgumandlipõletiku nähtudega. Sündroomi võib kahtlustada juhul, kui muidu tervel inimesel tekivad tonsilliidi põdemisel ühe–kahe nädala jooksul sepsise ja kopsukahjustuse nähud.
Nakkusprotsess levib orofaarünksist parafarüngeaalruumi, mille komplikatsioonina võib kaasneda sisemise jugulaarveeni septiline tromboflebiit. Haigusnähtudena esinevad submandibulaarne turse, düsfaagia ja m. sternomastoideus’e ühepoolne valulikkus.
Ühe–kahe nädalaga kujuneb välja septitseemia iseloomuliku nekrootilise peritonsillaarse abstsessiga, millest haigustekitajad võivad levida metastaatiliselt sagedamini kopsudesse, keskseinandisse, lihastesse, luudesse, liigestesse ning harvem ajju, maksa ja neerudesse. Sel juhul omandab haiguse kulg kiiresti progresseeruva ja halvaloomulise iseloomu.
Rindkere röntgenpildil on tavaliselt tuvastatav kahepoolne infiltratatsioon ja tüsistustena empüeem ja/või kopsuabstsess. Luude-liigeste kahjustusena esineb liigesevalu, septiline artriit või osteomüeliit. Isegi adekvaatse antibiootikumiravi korral võib Lemierre sündroomi suremus olla 4–33%.