E-viirushepatiit
E-viirushepatiit on levinud kogu maailmas, sagedamini haigestutakse Ida- ja Lõuna-Aasia, Lähis-Ida, Aafrika ja Kesk-Ameerika maades. WHO andmetel nakatub maailmas ühe aasta jooksul E-viirushepatiiti 3,4 miljonit inimest ja sureb 57 000.
Haigustekitajaks on herpesviiruste sugukonda, Herpesviridae perekonda kuuluv RNA E-hepatiidi viirus, millel on üks serotüüp ja neli genotüüpi 1-4.
Nakkusallikaks võivad olla nakatunud inimesed, kodu- ja metsloomad ning merekarbid. Haige inimene on nakatamisohtlik (eritab roojaga viirusi) üks nädal enne ja 14–30 päeva
pärast kollasuse teket. Kroonilist E-hepatiiti põdev haige eritab viirusi kogu haigusperioodi jooksul.
Viiruse 1. ja 2. genotüüp nakatavad ainult inimesi; need on endeemiliselt levinud peamiselt Aasias, Aafrikas ja Mehhikos. Viiruse 3. ja 4. genotüüp esinevad nii inimestel kui ka kodu- ja metssigadel, hirvedel jm loomadel, kuid need genotüübid ei põhjusta puhanguid. 4. genotüüp esineb nii inimestel kui ka sigadel eeskätt Aasias (Hiinas, Jaapanis, Taiwanil ja Vietnamis). Seega võib inimene nakatuda ka kuumtöötlemata või puudulikult kuumtöödeldud loomaliha ja merekarpide söömisel.
E-hepatiidi viirus levib:
- fekaal-oraalsel teel joogivee ja toiduga,
- siirdatavate elunditega, doonoriverega ja ühiskasutuses olevate süstaldega (narkomaanid),
- nakatunud rasedalt naiselt lootele.
Seroepidemioloogiliste uuringutega on tuvastatud E-hepatiidi viiruste ulatuslik levik Euroopas: näiteks omab üle 60% Rootsi süstivatest narkomaanidest, 13% veterinaaridest ja 5– 9% elanikkonnast E-hepatiidi viiruse vastaseid antikehi ning antikehi omavad Inglismaal ja Prantsusmaal u 17% veredoonoritest, Taanis 21–33% veredoonoritest ja 50% loomapidajatest.
Kohaliku päritoluga 3. genotüüp on levinud nii Rootsis kui ka Taanis. See genotüüp on väga sarnane sigadel levinud viiruse genotüübiga. Kuna 3. genotüüp on algselt loomade viirus, siis inimesele üle kandumisega on ta ületanud liigibarjääri.
Küllalt sageli võivad nakatuda reisijad, näiteks Rootsi ja Taani E-hepatiidi haiged on nakatunud viiruse 1. genotüübiga Indias, Bangladeshis, Pakistanis ja Nepaalis ning viiruse 3. genotüübiga Hispaanias, Mallorcal ja Serbias. Eurooplased on nakatunud ka Egiptuses, Iraanis, Etioopias, Kesk-Aasia riikides, Alžeerias, Liibüas, Somaalias, Mehhikos, Indoneesias, Hiinas jm.
Eestis oli aastail 1994–2006 E-viirushepatiidi levimus populatsioonis 3,2%, sealhulgas tervetel isikutel 6%, dialüüsipatsientidel 5,1% ning tervishoiutöötajatel ja hepatiidikahtlusega isikutel 2,4%. Aastail 2012–2013 ringles Eestis E-hepatiidi viiruse 3. genotüüp.
Peiteperioodi pikkuseks on 15–64 päeva (keskmiselt 40 päeva ja puhangute korral 26– 42 päeva).
E-hepatiidi haigusnähud on palavik, halb enesetunne, isutus, iiveldus ja oksendamine, kõhu ja liigesvalu, naha ja silmavalgete kollasus, tume uriin ja hele roe ning suurenenud ja valulik maks. Haigusnähud kujunevad välja keskmiselt nädala jooksul. Kliiniliste nähtude põhjal ei ole võimalik viirushepatiite eristada.
E-viirushepatiit võib kulgeda haigusnähtudeta ehk asümptomaatilises vormis (vahekorras 1:2–1:13) ning ka fulminantses ja kroonilises haigusvormis. Suremus on 0,5–4%. Rasedatel võib kolmandal trimestril nakatumisel tekkida raske kuluga maksapõletik 10–30%suremusega. Haigus võib ka ilma ravita mööduda 4–6 nädalaga. Immuunpuudulikkusega inimestel võib haigus taastekkida.
E-viirushepatiidi vaktsiini tootis ja võttis 2011. a kasutusele Hiina. Euroopas ja Põhja- Ameerikas ei ole see kasutusel.
Nakatumise vältimiseks on oluline hügieenimeetmete täitmine E-hepatiidi endeemilise levikuga maades:
- Käte pesemine pärast tualeti kasutamist ning enne söögi valmistamist ja söömist
- Ohutu joogivee tarbimine. Vee keetmisel ja kloreerimisel viirused hävivad.
- Vältida kuumtöötlemata loomaliha, kala, kalatoodete ja mereandide söömist.
- Vältida pesemata ja kuumtöötlemata köögi- ning puuviljade söömist.