Sorry, you need to enable JavaScript to visit this website.

Sa oled siin

A
B
C
D
E
F
G
H
I
J
K
L
M
N
O
P
Q
R
S
T
Ü
V
Z
Nakkushaiguse nimetus: 

C-viirushepatiit

Sissejuhatus: 

C-viirushepatiit on C-hepatiidi viiruse (HCV) poolt põhjustatud maksapõletik. Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel on maailmas ligikaudu 170 miljonit, Euroopas 8,9 miljonit, Lähis-Idas 21,3, Ameerikas 12,6 miljonit, Kagu-Aasias 32,3 miljonit ja Aafrikas 28 miljonit C-hepatiidi kroonilise viirusnakkusega inimest. Igal aastal lisandub 3-4 miljonit uut haigusjuhtu.

Ägedat C-viirushepatiiti registreeritakse Eestis alates 1991. aastast. Kroonilist C-viirushepatiiti registreeritakse Eestis alates 2004. aastast. Nakatumise riskirühmaks on olnud mehed vanuses 20-39 aastat ning peamine levikutee narkootiliste ainete süstimine ühiskasutatavate süstalde-nõeltega.

Haigustekitaja: 

C-hepatiidi viirus avastati 1989. aastal. Viirus kuulub Hepacivirus sugukonda ja flaviviiruste perekonda. Viirusel on kuus genotüüpi ja vähemalt 100 alltüüpi. Eestis domineerivad 1b ja 3a alltüüp. Viiruse genotüüp ei mõjuta haiguskulu raskust, kuid sellest sõltub haiguse ravi efektiivsus.
C-viirushepatiidi 1. genotüübiga nakatunud haiged alluvad halvasti viirusevastasele ravile ning 2. ja 3. genotüübiga nakatunud haiged alluvad suure tõenäosusega hästi viirusevastasele ravile.

Nakkusallikas: 

Nakkusallikaks on C-viirushepatiiti põdev inimene, kes muutub nakatamisohtlikuks üks või mitu nädalat enne esimeste haigusnähtude ilmumist ja see püsib määramatu aja. Viiruse kontsentratsioon veres on korrelatsioonis ALT/AST maksaensüümide aktiivsusega.

Levimine: 
  • Vere, verepreparaatide (doonorivere), kudede ja elundite ülekandmisel, tervishoiuasutuses instrumentidega, dialüüsiaparatuuriga, tätoveerimisel, augustamisel, terav-vahendite torgete ning nõelravi korral;
  • narkootikumide süstimisel ühiskasutatavate nõelte ja süstaldega;
  • sugulisel teel;
  • nakatunud emalt vastsündinule.

C-viirushepatiiti nakatumise riskirühma kuuluvad:

  • C-hepatiidi viirusega nakatunud emalt sündinud vastsündinud,
  • nakatunud inimeste seksipartnerid,
  • süstivad narkomaanid,
  • krooniliste C-hepatiidi haige pereliikmed ja muud lähikontaktsed,
  • vere ja muude kehavedelikega kokku puutuvad tervishoiu- ja hoolekandeteenuse osutajad,
  • hemodialüüsi ja peritoneaaldialüüsi saavad haiged,
  • HIV-nakkusega isikud,
  • reisijad, kes külastavad kõrge C-hepatiidi esinemise sagedusega maid.
Peiteperiood: 

Peiteperioodi pikkus on kaks nädalat kuni kuus kuud (keskmiselt 6-9 nädalat).
Kroonilise nakkuse korral võib maksatsirroosi või maksavähi tekkimiseni kuluda ≥20 aastat.

Haigusnähud: 

Nakatunud inimesel võib aastaid mitte esineda haigusnähte, s.t. nakkus kulgeb asümptomaatilises (≥90%) juhtudest) või kerges vormis. Samal ajal jätkub viiruse paljunemine maksarakkudes ja maksakahjustuse süvenemine.

Haiguspildi alusel ei ole võimalik C-viirushepatiiti eristada B-viirushepatiidist, kuigi C-viirushepatiidi kulg on tavaliselt kergem. Naha ja limaskestade kollasus tekib vaid neljandikul haigetest. Osal juhtudest võivad olla haiguse ainsateks ilminguteks suur väsimus ja istutus.
50-80% ägeda C-viirushepatiidi juhtudest läheb üle krooniliseks C-viirushepatiidiks. Ka korduval nakatumisel kujuneb 75-85% juhtudest krooniline hepatiit.

Kroonilise C-hepatiidi tüsistusteks on maksatsirroos, maksatalitluse puudulikkus ja maksavähk. Need haigusseisundid kujunevad erineva kiirusega – vahel 20-30 aasta, teistel juhtudel ≥10 aasta jooksul. Haiguse kiire süvenemine on seotud kõrgema vanusega, alkoholi tarvitamisega, samaaegselt esineva B-viirushepatiidi või HIVnakkusega, ülekaalulisuse, suitsetamise ja suhkurtõvega.

Haiguse läbipõdemise järgselt kujuneva immuunsuse kestvus ei ole teada. Võib esineda korduvat nakatumist.

Ennetamine: 

C-viirushepatiiti nakatumise ennetamise meetmed on:

hoidumine võõraste hügieenitarvete, eeskätt hambaharjade, raseerimisvahendite, maniküüritarvete jm kasutamisest;

ühiskasutatavate süstalde ja nõelte mittekasutamine;

kondoomi kasutamine seksuaalsuhte korral;

tööalaselt vere ja teiste kehavedelikega kokku puutuvad isikud (tervishoiu-, hoolekande-, päästeteenistuse töötajad, politseinikud, vanglaametnikud, jt) peaksid järgima ennetusmeetmeid;

ühekordsete meditsiininstrumentide ja iluteenuste vahendite kasutamine või korduval kasutamisel nende desinfitseerimine ja steriliseerimine.

C-viirushepatiidi vastu vaktsiini ei ole.