Sorry, you need to enable JavaScript to visit this website.

Sa oled siin

A
B
C
D
E
F
G
H
I
J
K
L
M
N
O
P
Q
R
S
T
Ü
V
Z
Nakkushaiguse nimetus: 

B-viirushepatiit

Sissejuhatus: 

B-viirushepatiit on B-hepatiidi viiruse (HBV) poolt põhjustatud maksapõletik. B-viirushepatiiti on põdenud maailmas umbes kaks miljardit inimest, kellest üle 350 miljonil on krooniline B-hepatiit. Igal aastal nakatub üle nelja miljoni inimese ägedasse B-viirushepatiiti. Eestis on B-viirushepatiiti haigestumine vähenenud tänu vaktsineerimisele (alates 1999. aastast).

Haigustekitaja: 

Haigustekitajaks on B-hepatiidi viirus, mis avastati 1965. a. Viirus kuulub Hepadnaviridae sugukonda ja Orthohepadnavirus perekonda.  B-hepatiidi viirus on suure nakatamisvõimega (100 korda suurem kui HIV-l).

HBV on vastupidav väliskeskkonnas. Viiruse nakkusomadused säilivad külmas (-15ºC) kuni 15 aastat ja temperatuuril +30⁰-+32ºC vähemalt kuus kuud. Pindadele sattunud kuivanud veres säilivad viirused vähemalt ühe nädala. Keetmisel hävivad viirused ≥5 minuti jooksul. Veres ja veretoodetes (plasmas, erütrotsüütide massis, fibrinogeenis) säilib HBV aastaid. Viirus on vastupidav korduvale külmutamisele-sulatamisele ja eetri toimele ning ta ei hävi pikaajalisel kuumutamisel ≥+60ºC.

Nakkusallikas: 

Nakkusallikaks on nakatunud inimene, kes on nakatamisohtlik mitu nädalat enne haigusnähtude ilmumist ning haiguse ägeda kulu perioodil. Nakatamisohtlikud on ka kroonilist B-hepatiiti põdevad haiged. Oht sõltub viiruste kontsentratsioonist veres.

Levimine: 

B-hepatiidi viirus levib:

  • haige inimese verega kokku puutumisel (ka doonoriverega),
  • narkootikumide süstimisel ühiste süstaldega,
  • tätoveerimisel, augustamisel, torkevigastuste, naha ja limakestade mikrotraumade korral,
  • verega saastunud olmeesemete (hambaharjad, raseerimisvahendid jm) kasutamisel;
  • sugulisel teel (viiruse ülekanne sugulisel teel nakatunud mehelt naisele on kolm korda suurema tõenäosusega kui ülekanne nakatunud naiselt mehele),
  • nakatunud emalt lootele/vastsündinule (ema nakatab loote või lapse juhul, kui ta nakatus Bviirushepatiiti raseduse teisel/kolmandal trimestril ja kuni kaks kuud pärast sünnitust).

B-viirushepatiidi nakatumise riskirühma kuuluvad:

  • B-hepatiidi viirusega nakatunud emalt sündinud vastsündinud,
  • nakatunud inimeste sekspartnerid,
  • sageli sekspartnereid vahetavad isikud,
  • meestega seksivad mehed,
  • süstivad narkomaanid,
  • kroonilise B-hepatiidi haige pereliikmed ja muud lähikontaktsed,
  • hoolekandeasutuste patsiendid ja töötajad,
  • vere ja muude kehavedelikega kokku puutuvad tervishoiuteenuse osutajad,
  • hemodialüüsi ja peritoneaaldialüüsi saavad haiged,
  • reisijad, kes külastavad kõrge B-hepatiidi esinemise sagedusega (≥2%) maid.
Peiteperiood: 

Peiteperioodi pikkus on 45-180 päeva (keskmiselt 60-90 päeva).

Haigusnähud: 

Ägeda B-viirushepatiidi haigusnähud olenevad patsiendi vanusest, immuunseisundist ja haiguse avastamise staadiumist. Haigus kulgeb sümptomaatilises vormis ≥1% alla ühe aasta vanustest nakatunud lastest, 5%-15% lastest vanuses 1-5 aastat ja 30%-50% üle 5 aasta vanustest lastest ning täiskasvanutest.

Haiguse äge faas kulgeb kolmes – eelnähtude, kollasuse (kollatõve) ja paranemise perioodis.
Eelnähtude perioodis, mis kestab keskmiselt 2-7 päeva, esinevad väsimus, isutus, palavik, kõhuvalu, kõhupuhitus, hellus või valu maksa piirkonnas. Selle perioodi lõpus muutub uriin tumedaks ja väljaheide heledaks. Esineb iiveldus ja oksendamine ning liigesevalu. Kollatõve periood kestab 4-8 nädalat. Ikterus ehk naha ja limaskestade kollasus esineb 25% haigetest ning püsib mõni nädal. Nahk võib sügeleda. Haigusnähud püsivad mitu nädalat kuni kuus kuud. Juhul kui maksatalitluse näitajad ei ole poole aasta jooksul normaliseerunud, on kroonilise B-viirushepatiidi kujunemine tõenäoline.

Äge B-viirushepatiit võib üle minna krooniliseks maksapõletikuks. Täiskasvanutel võib kujuneda krooniline vorm 1 - 10% ägedat vormi põdenutest, 20 - 50% ühe kuni viie aasta vanustest lastest ning ≥90% nakatunud vastsündinutest. Krooniline HBV-nakkus võib kulgeda haigusnähtudeta ja maksakaebusteta. Kroonilise B-viirushepatiidi kaugtagajärg võib olla maksatsirroos ehk maksa kõvastumus ja maksavähk.

Ennetamine: 

B-viirushepatiidi nakatumise ennetamise meetmed on:

  • hoidumine võõraste hügieenitarvete, eeskätt hambaharjade, raseerimise-, maniküüri- ja muude terav-vahendite kasutamisest;
  • ühiskasutatavate süstalde ja nõelte mittekasutamine;
  • kondoomi kasutamine seksuaalsuhte korral;
  • tööalaselt vere ja teiste kehavedelikega kokku puutuvad isikud (tervishoiu-, hoolekande-, päästeteenistuse töötajad, politseinikud, vanglaametnikud jt) peavad järgima ennetusmeetmeid;
  • ühekordsete meditsiininstrumentide ja iluteenuste vahendite kasutamine või korduvkasutamisel nende desinfitseerimine ja steriliseerimine. Nakatumist on võimalik ennetada vaktsineerimisega. B-hepatiidi vaktsiini kolme annusega vaktsineerimine tagab pikaajalise ja tõhusa immuunkaitse.

B-viirushepatiidi vastu on soovitatav vaktsineerida eelnimetatud B-hepatiiti nakatumise riskirühmadesse kuuluvaid isikuid ning lisaks kroonilisi maksahaigusi (ka HCV-nakkust) põdevaid inimesi, HIV-nakkusega, sugulisel teel levivaid haigusi või diabeeti põdevaid inimesi, politseinikke, vangla ametnikke ja kinnipeetavaid ning arenguhäiretega inimeste hooldeasutuste patsiente.

B-hepatiidi haigega lähikontaktis olnud isikuid tuleb haigestumise ennetamiseks vaktsineerida nii kiiresti kui võimalik.  Kontaktijärgse vaktsineerimise ajaline kaitseefektiivsus ei ole täpselt teada, kuid nahka/limaskesta läbiva kontakti korral on see tõenäoliselt kuni 7 päeva.