Nõuded suplusveele ja supluskohtadele
Nõuded supelrandadele, supluskohtadele ja suplusveele on vastu võetud Sotsiaalministri 03.10.2019 määrusega
nr 63 „Nõuded suplusveele ja supelrannale1“.
Määrus kehtestab nõuded suplusvee kvaliteedile, seirele, klassifitseerimisele ja hindamisele, profiilide koostamisele ning elanike teavitamisele.
Enam ei nõuta avalikes supluskohtades riietuskabiinide, tualettruumide ja prügiurnide olemasolu, kuid jätkuvalt peab rand olema heakorrastatud kogu hooaja jooksul. Muudatusega antakse kohalikule omavalitsusele või ranna omanikule rohkem võimalusi, kuidas teenust organiseerida.
Supluskoht – veekogu või selle osa, mida kasutatakse suplemiseks ja sellega piirnevat maismaa osa, mis on tähistatud üldsusele arusaadavalt.
Suplusvesi – Suplusveeks nimetatakse aga supluskohana tähistatud veekogu vett, mis on suplejatele üheselt arusaadaval viisil tähistatud ja eraldatud, näiteks praktikas levinud veepinnal nähtavate poidega.
Suplushooaeg – Ametlik suplushooaeg kestab 1. juunist kuni 31. augustini. Samas võib supluskoha valdaja avada suplushooaja varem enne esimest juunit ja lõpetada hiljem peale 31. augustit. Ametliku suplushooaja kehtestamise eesmärgiks on, et oleks tagatud, vähemalt ametlikes supluskohtades, veekvaliteedi kontrollimine ja ranna hooldamine perioodil kui randadesse on oodata kõige rohkem suplejaid.
Supluskoha asutamine – uue supluskoha rajamine.
Supluskoha asutamiseks peab supluskoha valdaja esitama kohalikule Terviseameti talitusele kirjaliku taotluse, koos suplusvee eelmiste hooaegade suplusvee seire andmetega vähemalt 2 kuud enne suplushooaja algust. Asutatav supluskoht peab vastama teenusstandardi "Supluskoha asutamine (DOC)" nõuetele.
Suplushooaja avamine – Olemasoleva ja nõuetele vastava supluskoha korrastamine ning suplusvee seire alustamine. Võimaldamaks supluskoha ohutut kasutamist, peab enne suplushooaja avamist supluskoht olema hooldatud ja korrastatud, varustatud piisaval hulgal riietuskabiinide, tualettruumide või kuivkäimlate ja prügiurnidega. Samuti tuleb alustada nõuetekohast suplusvee seiret. Lisainfot leiab teenusstandardist "Suplushooaja avamine (DOC)".
Avalikkuse teavitamine – supluskohas peab olema suplejatele nähtavas kohas info suplusvee kvaliteedi ja supluskoha valdaja kohta ning viited allikatele, kust on võimalik leida lisa infot. Terviseamet avalikustab oma koduleheküljel avalike supluskohtade nimekirja, lisaks annab infot ka suplusvee kvaliteedi kohta.
SUPLUSVEE SEIRE
Vee vastavust nõuetele määratakse kahe mikrobioloogilise näitaja ja visuaalse kontrolli alusel. Suplusvee kvaliteeti kontrollitakse terve suplushooaja vältel maist augusti lõpuni kõigis avalikes kui ka mõnedes mitteametlikes supluskohtades. Selle aja jooksul võetakse vähemalt 4 suplusvee proovi.
Suplusvee kvaliteeti hinnatakse kahe mikrobioloogilise indikaatornäitaja alusel: soole enterokkkide ja Escherichia Coli (ehk E.coli) bakterite esinemise hulga alusel.
Suplusvee reostus – Vastavalt määrusele mõistetakse reostuse all nende kahe bakteri kehtestatud piirarvu ületamist (kasvõi 10 võrra) või mõne muu aine või jäätmete esinemist, mis võivad mõjutada suplusvee kvaliteeti.
Suplusvee lühiajaline reostus – eelpool toodud mikrobioloogiliste näitajate piirväärtuste ületamine, kuid mis ei mõjuta suplusvee kvaliteeti kauem kui umbes 72 tundi (selline olukord võib tekkida peale tugeva (hoo)vihma esinemist).
Rahvusvahelised viited:
Blue Flag
Suplusvee direktiiv 2006/7/EC
Ujulad
Nõuded ujulatele ja basseiniveele on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 15. märtsi 2007. aasta määrusega nr 80 „Tervisekaitsenõuded ujulatele, basseinidele ja veekeskustele”.
Määrus kehtestab nõuded basseinivee kvaliteedile, vee ja basseini puhastamisele ja desinfitseerimisele ning ruumide korrasolule.
Basseinivee kvaliteet
Basseinivesi peab olema epidemioloogiliselt (nakkushaiguste levimise suhtes) ohutu ning keemiliselt kahjutu. Mikroorganismide hävitamiseks, orgaaniliste ainete jääkide kõrvaldamiseks ja vetikate vohamise takistamiseks vajab basseinivesi desinfitseerimist.
Basseinivee töötlemiseks kasutatakse mitmesuguseid desinfektsioonivahendeid, näiteks kloori, kloori ja osooni kombinatsiooni, broomi, ultraviolettkiirgust jm. Eestis on kõige levinum kloori kasutamine.
Iga päev tuleb mitu korda kontrollida vaba ja seotud kloori sisaldust basseinivees, samuti vee pH-taset, hägusust ja temperatuuri.
Vaba kloor on see osa vees olevast kloorist, mida algselt vette lisatakse ja millel on suur desinfitseerimise võime, et hoida vesi puhas ja selge ning mis ei ole veel reageerinud vees leiduvate orgaaniliste ainetega. Vaba kloor ei põhjusta naha ega silmade ärritust.
Seotud kloor on see osa kloorist, mis on reageerinud vees olevate ammooniumiühenditega, mis omakorda tekivad näiteks higist, uriinist, surnud naharakkudest, bakteritest, päevituskreemist jm. Seotud kloori nimetatakse ka klooramiinideks. Just need tekitavadki nn kloorihaisu, mis ekslikult arvatakse olevat tingitud liigsest kloorist. Klooramiinid põhjustavad silmade, naha ja hingamisteede ärritusi. Mida suurem on basseini koormus ja vee reostumine ning mida vähem puhastatud ja värsket vett juurde antakse, seda suurem on seotud kloori sisaldus.
LOE LISAKS:
- Vaba ja seotud kloor basseinivees (PDF)
- Vaba ja seotud kloor ujulate õhus (PDF)
- Vaba ja seotud kloori sisalduse mõõtmine basseinides (PDF). Tervisekaitseinspektsiooni sihtuuring 2009
Basseinivee laboratoorseid uuringuid tehakse vähemalt kord kuus, mille põhjal antakse hinnang basseiniveele.
Koostatud hinnangud vee kvaliteedile ei arvesta ujulas kohapeal määratavate igapäevaste seotud ja vaba kloori, pH ning vee hägususe tulemusi.
Basseinivee mikrobioloogilised ja füüsikalis-keemilised kvaliteedinäitajad vastavad määruses nr 80 toodud piirnormidele.
Basseinivee mikrobioloogilised ja füüsikalis-keemilised kvaliteedinäitajad ületavad määruses nr 80 toodud piirnormidele.
Juhul kui veekvaliteet ei vasta nõuetele kasvõi ühe näitaja osas, peab ujula koheselt rakendama meetmeid veekvaliteedi parandamiseks.
Tutvu basseinivee kvaliteediga »