Mis on müra?

Atmosfääriõhu kaitse seaduse § 55 järgi on välisõhus leviv müra inimtegevusest põhjustatud ning välisõhus leviv soovimatu või kahjulik heli, mille tekitavad paiksed või liikuvad allikad. Välisõhus leviva müra hulka ei kuulu: olmemüra, meelelahutusürituste müra; töökeskkonna müra; riigikaitselise tegevusega tekitatud müra.

 

Lisaks õiguslikele regulatsioonidele on olulised mürakaardid, mille alusel koostatakse müra vähendamise tegevuskavad.

Välisõhu strateegiline mürakaart koostatakse piirkonna eri müraallikate tekitatud müratasemete üldhinnangu või üldprognoosi andmiseks. Piirkonna välisõhu strateegilisele mürakaardile kantakse müra levikut põhjustavad saasteallikad, olemasoleva või prognoositava müra leviku ulatus, elanike ja ehitiste paiknevus, andmed elanike ja ehitiste arvu, ehitiste iseärasuste ja muu kohta. Tallinna linna välisõhu strateegiliste mürakaartide alusel koostatakse näiteks Tallinna linna välisõhus leviva keskkonnamüra vähendamise tegevuskava, mille eesmärk on leida optimaalseid meetmeid, vältida, ennetada ja vähendada keskkonnamüraga kokkupuutumisest tingitud kahjulikke mõjusid ja selle häirivat mõju piirkondades, kus müra mõju elanikele on suur ning kus on korraga võimalik leevendada suurema hulga elanike müraprobleemi.

25. juuni 2002. a Euroopa Parlamendi ja Nõukogu Direktiivi 2002/49/EÜ kohaselt on Eesti kohustatud iga 5 aasta järel esitama Euroopa Komisjonile andmed välisõhu strateegilistest mürakaartidest peamiste riigi territooriumil asuvate müraallikate kohta. Direktiivi nõuded on kajastatud välisõhu kaitse seaduses.

Välisõhu mürakaart koostatakse olulist mürahäiringut põhjustavate müraallikate ja nendest ümbritsevasse piirkonda leviva müra kohta ning selle koostamise aluseks on müra normtaseme ületamine või elanike põhjendatud kaebuste korral tehtud mõõtmised, mis kinnitavad olulist mürahäiringut.

 

Soojuspumpadega seotud mürahäiring

Soojuspumpade ja küttekehade poolt põhjustatud müra saab vähendada juba projekteerimise ja paigaldamise käigus. Tähtis on müra leevendusmeetmete rakendamine ja paigalduskoha valik. Oluline on, et projekteerimise käigus pööratakse tähelepanu soojuspumba paigaldamise asukohale ja vajadusel müra leevendusmeetmete rakendamisele, et tulevikus vältida mürahäiringuid ja naabruses asuvate elanike rahuolematust.

Eelkõige võiks kaaluda õhk-vesi soojuspumba ja õhukanalite asjatundlikku ehitamist kütteruumi. Õueseadmed jäägu võimalikult kaugele naaberkruntide müratundlikest paikadest. Hea tulemuse võib anda asukoht müra takistavate hooneosade varjus, vältides ühtlasi heli peegeldumist naabrite suunas pööratud fassaadidelt. Kui hoonestus rahuldavat lahendust ei paku, tuleb vaagida helilaineid neelavate müratõkete rajamist.

Keskkonnaministri 16.12.2016 määrus nr 71 „Välisõhus leviva müra normtasemed ja mürataseme mõõtmise, määramise ja hindamise meetodid“ ei sätesta norme soojuspumpadele, kuid soojuspumpade häiringu hindamisel võib lähtuda tehnoseadmete tekitatava müra piirväärtusest, millele vastavalt määruse nr 71 lisale 1 p 2 rakendatakse tööstusmüra sihtväärtust. Päeva- ja ööaeg on vastavalt 7.00–23.00 ja 23.00–7.00.

Tavaliselt soojuspumba müratasemed on toodud tehnilises passis. Seadme ning paigalduskoha müraandmed võimaldavad ligikaudu hinnata kujunevat müraolukorda.

Tabelites 1 ja 2 on toodud Terviseameti füüsikalabori arvutused, mis võimaldavad hinnata  soojusseadme müra levikut sõltuvalt müraallika kaugusest. Andmed on esitatud kahel kujul, sõltuvalt sellest, kas müraallika tehnilises passis on märgitud helivõimsus (Lw) või helirõhk (Lp).

Tabel 1 Soojusseadme välisõhus müra leviku orienteeruvad näitajad kui tehnilises passis on toodud HELIRÕHUTASE (Lp)

Tabel 2 Soojusseadme välisõhus müra leviku orienteeruvad näitajad kui tehnilises passis on toodud HELIVÕIMSUSE TASE (Lw)

Soojuspumba müraga seoses saab amet alustada järelevalve menetlust, kui kohalik omavalitsus on kontrollinud soojuspumba vastavust ehitusnormidele ehitusteatise või ehitusloa menetlemise käigus.