You are here

A
B
C
D
E
F
G
H
I
J
K
L
M
N
O
P
Q
R
S
T
Ü
V
Z
Nakkushaiguse nimetus: 

D-viirushepatiit

Sissejuhatus: 

D-viirushepatiit on levinud kogu maailmas endeemilises või epideemilises vormis koos B-viirushepatiidiga. 

Haigustekitaja: 

D-hepatiidi tekitaja on viirus, mis omab HBsAg kesta ja sisemist delta-antigeeni. Dhepatiidi viirus ei nakata rakke iseseisvalt, vaid koos B-hepatiidi viirusega (Bhepatiidi viirus abistab D-hepatiidi viirust paljunemisel). 

D-hepatiidi viirusel on kolm genotüüpi:

  • I genotüüp on maailmas domineerivalt levinud viiruse variant, 
  • II genotüüp on levinud Jaapanis ja Taiwanil 
  • III genotüüp – Brasiilias Amazonase vesikonnas, kus see põhjustab raskekujulist hepatiiti.
Nakkusallikas: 

D-viirushepatiidi nakkusallikaks on haige inimene. Haige inimese veri on nakkusohtlik enne ägeda haigusperioodi algust, selle jooksul ning kroonilise nakkusekandluse ajal.

Levimine: 

D-hepatiidi viirused levivad:

  • vere ja muude kehavedelikega,
  • saastunud süstalde, nõelte ja meditsiini-instrumentidega, 
  • sugulisel teel
  • kokkupuutel HBsAg kandjatega.
Peiteperiood: 

D-viirushepatiidi peiteperiood on 2-8 nädalat.

Haigusnähud: 

D-viirushepatiidi haigusnähud on analoogsed B-hepatiidi haigusenähtudega. Äge Dhepatiit esineb samaaegselt B-hepatiidiga, kuid võib esineda ka superinfektsioonina kroonilise B-hepatiidi haigetel. Sel juhul võib seda ekslikult pidada kroonilise Bhepatiidi ägenemiseks ning kliiniliselt võib see avalduda fulminantse hepatiidina.

Ennetamine: 

Inimeste vaktsineerimine B-viirushepatiidi vastu kaitseb neid ka D-hepatiidi viirusega nakatumise vastu. B-hepatiidi vaktsiin ja immuunglobuliin ei kaitse kroonilist Bhepatiiti põdevat inimest D-hepatiiti nakatumise eest. D-hepatiidi ennetusmeetmed on analoogsed B-hepatiidi ennetusmeetmetega (näiteks seksuaalse riskikäitumise ja süstalde-nõelte korduvkasutamise vältimine).