Terviseamet

Rahvusvaheliste Sanitaar-Meditsiiniliste Eeskirjade uus versioon (International Health Regulations 2005, lühidalt IHR 2005) on kinnitatud 23.05.2005.a 58. Maailma Tervise Assamblee (WHA 58.3) poolt ning see jõustus 15.06.2007.a. Eeskirjade uus versioon ja materjalid IHR 2005 rakendamise kohta on avaldatud  Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) koduküljel

Eeskirjade vana versioon oli välja töötatud WHO poolt 1969.a, muudetud 1973.a. koolera osas ning 1981.a. seoses rõugete likvideerimisega. Vana versioon käsitles kolme nakkushaigust: katk, koolera ja kollapalavik. Seoses epidemioloogilise olukorra muutumisega ja uute nakkushaiguste ilmumisega ei vastanud Eeskirjade vana versioon tänapäevastele nõuetele ning seda täiendati oluliselt.

Eeskirjade uue versiooni eesmärgiks on tagada maksimaalne turvalisus rahvusvahelise levikuga haiguste suhtes, samas sekkuda minimaalselt rahvusvahelisse liiklusesse.

Eeskirjade uue versiooni rakendamise kohustus laieneb kõigile WHO liikmesriikidele ning nende rakendamise tähtaeg on juuni 2012.a.

Eeskirjade uue versiooni olulisemad muudatused

1. Rakendusvaldkond:
Eeskirjade ulatus on laienenud - uus versioon käsitleb mitte ainult eriti ohtlike nakkushaigusi, vaid kõiki päritolust sõltumatult rahvatervise aspektist olulisi tervise ohtusid, sh bioloogilist (sh nakkushaigusi), keemilist, radioaktiivset kui ka teadmata päritoluga ohtu.

2. Teavitamine:
Liikmesriik on kohustatud teavitama WHO-d sündmusest, mida võib käsitleda kui rahvusvahelise tähtsusega rahva tervise hädaolukorda.
Sündmuse epidemioloogilise tähtsuse hindamiseks ja sellest teavitamiseks on koostatud Eeskirjade Lisas 2 toodud otsustamisskeem (Lisa 2. Otsuse tegemise skeem nende sündmuste hindamiseks ja nendest teavitamiseks, mis võivad olla rahvusvahelise tähtsusega rahva tervise hädaolukorrad).
Riigi seiresüsteemi kaudu avastatud sündmused kuuluvad hindamisele nelja kriteeriumi alusel:
-    Kas sündmuse mõju on rahva tervisele tõsine?
-    Kas sündmus on ebaharilik või ootamatu?
-    Kas esineb oluline rahvusvahelise leviku risk?
-    Kas esineb oluline rahvusvahelise piirangu oht?
Sündmusest tuleb teavitada WHO-le juhul, kui ta vastab vähemalt kahele kriteeriumile. Muude sündmuste osas võib WHO-ga konsulteerida ning hinnata neid korduvalt täiendavate asjaolude selgumisel.

3. Operatiivse epidemioloogilise informatsiooni vahetamiseks WHO-ga ja muude Eeskirjadega ettenähtud ülesannete täitmiseks peab igas WHO liikmesriigis olema määratud kontaktasutus (National IHR Focal Point).

4. WHO liikmesriik peab tagama rahvuslike põhivõimsuste vastavuse miinimumnõuetele haiguste seire ja tõrje valdkonnas 2012. aastaks. Miinimumnõuded on toodud Eeskirjade Lisas 1(A) .

5. WHO liikmesriik peab määrama kindlaks oma territooriumil rahvusvaheliseks liikluseks avatud lennujaamad ja sadamad (vajadusel ka maanteede piiripunktid), mille põhivõimsused peavad vastama Eeskirjade Lisas 1(B) toodud nõuetele 2012 aastaks.
 
6. WHO võib anda liikmesriikidele ajutised või alalised soovitused rahvusvahelise tähtsusega rahva tervise hädaolukorra korral haiguse rahvusvahelise leviku tõkestamiseks.

7. Eeskirjade vana versiooni kohaselt väljastamisele kuulunud „Kollapalaviku vaktsineerimist tõendav rahvusvaheline sertifikaat“ (International Certificate of Vaccination or revaccination against Yellow Fever) on asendatud „Rahvusvahelise vaktsineerimise või profülaktika tõendiga“ (International Certificate of Vaccination or Prophylaxis). Tõendi näidis  Eeskirjade Lisas 6.

8. Eeskirjade vana versiooni kohaselt väljastamisele kuulunud „Deratisatsiooni- või deratisatsioonist vabastamise tunnistus (Deratting or Deratting exemption Cerificate) on asendatud „Sanitaarkontrollist vabastamise tunnistuse või laeva sanitaarkontrolli tunnistusega“ (Ship Sanitation Control Exemption Certificate/Ship Sanitation Control Certificate). Tunnistuse näidis  Eeskirjade Lisas 3.

Täiendav info:
 Rahvusvaheliste Sanitaar-Meditsiiniliste Eeskirjade 2005. a mitteametlik tõlge eesti keelde
Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) materjalid Rahvusvaheliste Sanitaar-Meditsiiniliste Eeskirjade (IHR) 2005 rakendamise kohta