Skistosomiaas

Skistosomiaas on levinud peamiselt Aafrikas, kuid seda esineb ka Lähis-Idas, Kagu-Aasias, Hiinas, Indoneesias, Kambodžas ja Laoses ning Euroopas Korsika saare lõunaosas Cavo jõe äärsetel aladel. Inimesed nakatuvad sagedamini Sahaara-taguses Aafrikas (Malis, Burkina Fasos, Tanganjika ja Victoria järvede ümbruses), Etioopias Omo jõe ja Egiptuses Niiluse jõe piirkonnas.

Haigustekitaja
Haigustekitajaks on ussnugiline Schistosoma haematobium. Vees olevad haigustekitaja larvid tungivad läbi naha organismi. Haigustekitaja munad on nakatunud inimese roojas ja uriinis.

Nakkusallikas
Nakkusallikaks on haigustekitajatega saastunud mageveekogude vesi.

Levimine
Haigustekitajad levivad magevee vahendusel – inimesed nakatuvad jõgedes, järvedes ujumisel, suplemisel, jalgsi veekogude läbimisel. Inimesed ei nakatu soolaveekogudes.

Inkubatsiooniperiood
Lõimetusperioodi pikkus on 14-84 päeva.

Haigusnähud
Inimene põeb skistosomiaasi ägedas või kroonilises vormis. Ägeda haigusvormi nähud on palavik, pea- ja lihasvalu, kõhulahtisus, hingamisteede põletik ning valulik maksa ja põrna suurenemine. Krooniline haigusvorm võib aastaid kulgeda ilma haigusnähtudeta. Selle ägenemisel tekib soolte, maksa, kuseteede või põie põletik ning kahjustuda võib ka kesknärvisüsteem. Kroonilise vormi haigusnähtudeks on kõhulahtisus või -kinnisus, veriroe, urineerimishäired jm.

Ennetamine
Nakatumise vältimiseks tuleb 
a) skistosomiaasi riskipiirkondades hoiduda mageveekogudes ujumisest, suplemisest või nende jalgsi läbimisest,
b) joogiks kasutatavat vett tuleb keeta või kuumutada vähemalt +50ºC-ni viie minuti jooksul, 
c) pärast kahtlases veekogus suplemist pühkida nahk kohe rätikuga kuivaks.

 
Viimati uuendatud:  teisipäev, 18 juuli 2017 13:24