Sindbis-viirusnakkus

Sindbis-viirusnakkus Sindbis-viirusnakkus on Soomes tuntud Pogosta ja Rootsis Ockelbo tõve ning Venemaal Karjala palaviku nimetuse all. Sindbis-viirusekandlus on lindudel kindlaks tehtud Austrias, Bulgaarias, Eestis, Soomes, Rootsis, Norras, Tšehhi Vabariigis, Saksamaal, Valgevenes, Venemaal, Moldaavias, Poolas, Portugalis, Rumeenias, Ungaris, Itaalias, Hispaanias, Slovakkias, Serbias, Ukrainas ja Ühendkuningriigis. Seda viirusnakkust esineb ka Aasias, Aafrikas ja Okeaanias. Põhja-Euroopas esineb Sindbis-viirusnakkuse puhanguid, näiteks Soomes iga seitsme aasta tagant.

Haigustekitaja
Sindbis-viirus kuulub Alphavirus sugukonda ja Togaviridae perekonda. Viirus avastati 1952. a sääskedel Egiptuses Niiluse jõe deltas. Esimene haigusjuht inimesel tuvastati 1961. a Ugandas. Viirus on sarnane chikungunya viirusega.

Nakkusallikas
Viiruse loodusperemeesteks on linnud ning rändlinnud levitavad Sindbis-viirusi suurte vahemaade taha.

Haigustekitajate levimine
Viirusi kannavad inimestele üle viirusekandjate lindude verd imenud Culex, Culiseta, Aedes ja Anopheles liiki sääsed. Viirused ei levi inimeselt inimesele. 

Lõimetusperiood
Inkubatsiooniperioodi pikkus on 3-7 päeva.

Haigusnähud
Haigusnähud on palavik, pea- ja lihasevalu, iiveldus, laigulis-sõlmeline sügelev lööve kerel ja jäsemetel (kaob 7-10 päeva pärast) ning iseloomulik liigesvalu randme-, puusa-, põlve- ja hüppeliigestes, mis võib püsida kuid ja aastaid ning muutuda krooniliseks liigesepõletikuks (võib meenutada reumatismi). Lastel kulgeb haigus tavaliselt kerges vormis ilma liigesenähtudeta ning lööve võib meenutada tuulerõugete või parvo-viirusnakkuse löövet. Haigusnähtudeta vormi esineb harva. Haiguse läbipõdemisel kujuneb püsiv immuunsus.

Ennetamine
Põhiline ennetusmeede on sääsehammustuste vältimine ja sääsetõrje eeskätt metsas ning marjul ja seenel käimisel.

 
Viimati uuendatud:  teisipäev, 18 juuli 2017 13:22