Schmallenbergi-viirusnakkus

2011. a suvel haigestusid Saksamaal, Põhja Rhein-Westfaalia liidumaal lehmad tundmatusse taudi kõrge palaviku, isutuse, halva üldseisundi, kõhulahtisuse ja piimatoodangu olulise langusega. 18. novembril 2011.a isoleeriti Saksamaal Friedrich Löffleri Instituudis taudi tekitaja, milleks osutus Schmallenbergi viirus. 2012. a aprillikuuks oli Schmallenbergiviirusnakkust avastatud Saksamaal, Hollandis, Belgias, Prantsusmaal, Itaalias, Luksemburgis, Ühendkuningriigis ja Hispaanias. Seega on põllumajandusloomadel avastatud uus viirushaigus.

Haigusetekitaja
Schmallenbergi viirus kuulub Bunyaviridae perekonda, Orthobunyavirus sugukonda ja on geneetiliselt lähedane sugulane Simbu serorühma kuuluvate Shamonda-, Aino- ja Akabaneviirustega. Nimetatud kolm viirust ei põhjusta inimeste haigestumist. Kuna aga mõned teised Orthobunyavirus’te sugukonda Simbu serorühma kuuluvad viirused (Oropouche, Iquitos) ning muude serorühmade viirused (La Crosse, Tahyna, Kalifornia entsefaliidi, Batai, Inkoo ja Snowshoe jäneseviirus) nakatavad inimesi ning Bunyamwera serorühma viirused võivad põhjustada inimloote väärarenguid, siis uuritakse ka Schmallenbergi viiruse võimalikku inimpatogeensust.

Nakkuseallikas
Schmallenbergi-viirusnakkuse allikaks on nakatunud mäletsejad loomad – veised, piison, lambad ja kitsed.

Haigusetekitajate levimine
Haigusetekitajate levimine on võimalik kolmel viisil: 
a) viirusi kannavad loomalt loomale üle Culicoides liiki kuuluvad sääsed,
b) otsesel kokkupuutel haige looma või lootevedelikuga ja 
c)viiruste vertikaalsel levikul, s.t nakatunud emasloomalt lootele.

Kuna nimetatud levikuviisid on võimalikud ka viiruste ülekandmiseks inimesele, siis seni, kuni ei ole kindlasti välja lülitatud Schmallenbergi viiruse inimpatogeensus, loetakse selle viirusenakkuse riskirühma kuuluvateks isikuteks loomaarstid, lehma-, lamba- ja kitsepidajad ja muud nakatunud loomade käitlejad.

Lõimetusperiood
Lõimetusperioodi kestvus loomadel on välja selgitamisel.

Haigusenähud loomadel
Schmallenbergi-viirusenakkust põdevatel loomadel esineb kõrge palavik, kõhulahtisus, halb üldseisund, isutus ja lehmadel piimatoodangu langus. Vastsündinud talledel ja vasikatel võivad esineda kaasasündinud kaela, lülisamba, jäsemete väärarengud, vesipea ning surnultsünd, enneaegne sünd ja mumifitseerumine; hiljem nakatunud loomadel tekivad närvisüsteemi kahjustused.

 
Viimati uuendatud:  teisipäev, 18 juuli 2017 13:13